— 669 —
Uues pelgupaigas sai ärakannatatud hädade läbi otsa lõppenud naine oma lapsega wähemast korralikult süia ja magada, kui ka kahe pisikese kambriga madal korter — ühe Tatari pudukaupmehe wäikeses, wanas maja-urtsikus — kuue inimese jaoks kitsik küllalt oli. Madisel, sellel püidlikul ja hoidlikul mehel, oli weel kaunisti raha, kuna nad kolmekesi ka puuraiumisega nii palju teenisiwad, et majas toidu lõppemist juba selle pärast karta ei olnud. Madis ise ei tarwitsenud päew päewa kõrwal oma konti waewamas käiagi; ta jäi kahe-kolme tööpäewa takka päewaks wõi paariks koju, et kõhu kõrwal ka oma hingekese eest hoolt kanda, nagu ta Anule seletas. Mõne aja pärast sai ka korter awaramaks, sest Rein ja Jüri läksiwad wanema wenna nõuandel teiste noortemeestega poolsaare lõunaranda paremini makstud alalist tööd otsima, mida nad ka Alupkas warsti leidsiwad.
Madis oli oma palwewaimu ja usulise õhina, kõigist wälispidistest wapustustest hoolimata, alal hoidnud. Näis koguni, kui tahaks ta kahtlema löönud usuõe hinge tulul oma palwe-kerisele ohtramalt leili wisata, kui kunagi enne. Maltswetti ta iseäranis kaitsma ei hakanud; ta andis selle poolest järele, et prohwet Kanaani asjus eksinud, et ta inimlikus nõrkuses rahwale enam püidnud kuulutada ja ilmutada, kui Jumal talle ülesandeks teinud. Aga Jehoowa tahtmine jäi Madise õpetuse järele ilmuurimataks, nagu kunagi, ja Jumala teed, mis mitte inimese teed ei ole, imelikkudeks, nagu ennegi. Tema, Tõnu-Peetri Madis, tundwat wiimasel ajal sagedasti kõigewägewama lähedust ja tema hing kuulwat Issanda healt, mis hüidwat: „Sina, minu ustaw sulane, aita hoolt kanda, et minu rahwas mitte meelt ei heidaks ja umbusu sisse tagasi ei langeks! Kuuluta kõigile, kes hädas ja kiusatustes kõikumataks jääwad, et mina neile wõidukrooni tahan anda!“
Skeptikliseks saanud Anu wõttis kuulutuse, et Jumal Madis Kirsipuu nüid ametlikult apostliks nimetanud, kaunis
