— 62 —
Kiisa Mihkel kirikust koju on jäänd, sadagu wõi pussnuge taewast maha! Ja et teda palwe-kogudusesse wasta ei wõeta, ehk ta küll eidega seltsis iga pühapäe palwemaja pinki käib soendamas, see tuleb sellest, et tal eneselgi midagi suhu põle pista, ammuks siis weel Saksa isandale ohwerdada. Ja kes see on, kes nüid prohwet Maltsweti järele jookseb, et oma wagadust kõige ilmale näidata?… Kas tead, naine, ma tahaks Kiisa Mihkli nägu näha, kui talle täna õhta ütleksin: Su tütar Anu reakis, et sa patust pöörmata inimene oled!… Ma usun, ta neaks sinu ja su järeltulewa põlwe ära.“
„Ei. Minu isa ei nea kedagi ära. Ta usub, et ta patune inimene on.“
„Aga mind peab ta ometi suuremaks patuseks?“
„Ja.“
„Ja patust pöörmataks?“
„Ja.“
„No miks siis tema laps niisama wigane on kui minu oma?“
„See on Jumala tahtmine.“
Lõhmuse peremees krapsas jälle oma huugawa pea ümbert kinni, siis tõstis ta wäikese rättsepa nagu keekoti üles õhku, ja teda põrandale tagasi pannes hüidis ta peaaegu nutuse healega:
„Wikerpuur, kurat! Kas sul ja mul on täit aru peas, wõi oleme mõlemad hullud?“
„Purjes oleme mõlemad,“ wastas kohkunud küirakas, sest see wäike mees teadis, mis maja rahule tarwis läks.
„Ei,“ karjus Taawet, „meie oleme kained, aga see siin on joonud!“ Ja ta asus naise puusade ümbert kinni, tõmmas ta enda wastu ja wahtis talle uuriwalt, mõistatawalt silma.
Anu ilusa näo üle lendas naerataw helk, mis kawalusest ja warjatud wõidurõemust mitte puhas ei olnud. Korraga tundis jumalakartmata mees kahte sooja kätt oma kaela ümber, ja tema patust pöörmata südamest laenetas silmapilkline kuum, nõrgendaw wool läbi.
„Tule, Taawet!“
