— 620 —
nii rängaste, kui ta meiega usu kõwaduse katset tegi? Nuhtlus ajas minu waese wenna surma — mispärast nuheldi teda surmaga? Nuhtlus ja Miku surm ajasid minu mehe, kes meelt oli parandand, uueste hukatusesse — mikspärast lasti seda sündida?“
„Neid ilmalapsi nuheldi nende pattude pärast,“ seletasiwad targemad.
Anu raputas kurwalt pead.
„Kas nemad siis ainumad patused ilmalapsed meie kihelkonnas wõi meie wallasgi on? Kas põle teisi nendesuguseid sadasid ja tuhandeid? Miks jäeti need kõik nuhtlemata ja nuheldi üksi neid? Ja meiega ühes? Siis, kui meie usku katsuti? Waadake, see on pimedus, kust ma läbi ei pease. Hoopis walgemaks läheb tee mu ees, kui ma omaks wõtan, mis minu mees ütleb —“
.Mis tema siis ütleb?“
„Taawet ütleb, meid peksiwad saksad, mitte Jumal. Ja saksad peksiwad meid sellepärast, et meie nende tööst tahame ära minna ja et nad sellest omale kahju kardawad.“
Targemad pidiwad tunnistama, et see „ka“ õige on, aga nad lisasiwad juurde, et nuhtlemine ju ilma Jumala tahtmiseta ei wõinud sündida, et Jumal saksad oma tööriistaks oli walinud.
Anu leidis asja kõigest hoolimata segase olewat. Ta ei saanud kuidagi sellest nähtusest mööda, et tema mees, wend ja õemees nende sekka sattunud, kellega Jumal usuproowi tahtnud pidada. Temal oli Jumala tarkusest ja õiguse-armastusest kõrgem arwamine. Tema meelest oleks Kõigewägewam selle werise usukatse selgelt, puhtalt, wäljapaistwa, kindla plaani järele korda pidanud saatma, nii et iga „armu saanud hing“ enesele oleks wõinud öelda: Ma näen Jehoowa kätt, mis minu peale on langenud!
„Minu hing on palju ja waljuste Jumala poole hüind,“ seletas ta, „et ta minule, wõi kellegile teisele meie seast, wõi meile kõigile, selgeste teada annaks, kas meie oma usuga õigel teel oleme, kas meie tema seadusi ja käskusi õieti oleme mõist’ ja õieti oleme täit’, kas meie temale arm-
