— 616 —
Esiotsa näis, nagu poleks sündmus Taawet Lõhmuse kohta, kes juba ka jalul oli, suuremat mõjunud.
Ta käis surnut waatamas ja tuli rahuliselt, norus peaga, ümber küla ringi, koju tagasi. Kodus istus ta käsipõsekil paari tundi, siis hakkas Mikule puusärki tegema. Ainult söögi-isu oli tal kadunud ja juttu ei tahtnud ta kellegiga ajada, ka oma naisega mitte. Waikselt, sõnakehwalt wõttis ta seepeale matustest osa.
Järgmistel päewadel nokitses ta aida kõrwal wäikese sara all, kus ta töökoda paiknes, wankrit parandada, millega ta kewadel „kaugele teele“ tahtis minna. Koppis ja puuris ja saagis seal päewa kolm, neli tasahiljukesti, pikki waheaegasid pidades ja ühtelugu piipu imedes. Siis kadus ühel päewal pimediku algusel, kui ta Juku enese juurest tuppa saatnud, ära, ja tuli alles hilja öösel tuikudes koju.
See oli wiimase aasta sees esimene kord, kus teda nii ränga peatäiega nähti. Ta oli selle aja jooksul wahel wiina wõtnud, aga wahwasti mõetu pidanud. „Tüma keel,“ see oli kõik, mis ta kõrtsist wõi laadalt wahel arwa kaasa tõi.
Järgmisel hommikul wara pani ta kodust jälle minema, et lõunaks selsamal õnnetumal olekul tagasi ilmuda, nagu öösel.
Ta ei teinud kellegiga toas asja, hoidis silmad Anu pealt nagu meelega kõrwale, kobis tuikudes nurka ja jäi sinna ettepoole rippuwa peaga järi peale istuma, iseäralik kihwtine pilkenaeratus näol. Waikis, waikis, kuni endamisi kõnelema hakkas:
„Häh, häh, häh!… Oi, oi, oi!… poeg lakardiks — tütar litsiks — teised lapsed tainapeadeks!… Ja kõik Jumalast!… Jumalast ja pühakirjast ja prohwetidest ja apostlitest — häh, häh, häh!… Ela nagu hullumajas!“
Ja natukese aja pärast:
„Hee, te prohwused siin ja seal!… Mis ühed õgimata jätawad, seda õgiwad teised!… Ühed neelawad pea
