— 610 —
pikal talwel peale hakata, kui suurem töö lõppenud? Mida oli tolleaegsel talupojal, kes ise oma perega alalise puuduse ja näljaga wõitles, üleliigsetele inimestele teenida anda? Kestwast armuandmisest wõis weel wähem juttu olla.
Nende juurde seltsisiwad weel need talupidajad ja wabadikud, kes usulise totruse tõttu kewadel tõuwiljad maha tegemata jätnud ning oma loomad, tööriistad jne. osalt ära oliwad müinud. Neil oli küll weel oma peawari, aga see oli kaunis lage, niisama tühi ja lage, nagu nende aidad tarwilistest leiwa-jätkudest, nagu nende kukrud rahast. Suurte ohwritega ainult oli peremeestel korda läinud, oma kohusid mõisa wastu täita ja uue peremehe heaks taliwilja maha teha. Talweks, pikaks, karedaks talweks, polnud neil midagi waraks. Nälg hirwitas aknast ja uksest sisse.
Et hirmupilti täiendada, järgnes Albu weristamine, mis talud ja saunad põdejatega täitis. Naised, emad, õed noppisiwad meeste ärapuretud ihu seest witsaraokesi wälja, wõidsiwad neid koduste rohtudega, põetasiwad neid nädalate kaupa ja pidiwad mõnegi mõisa sunnitöö — linaharimise, ketruse, kudumise — sorakile jätma, mis karistuse-tondi näljatondi kõrwale seina peale seadis.
Ja siis weel sõjawägi niisugustesse häda-urtsikutesse! Tugewad noored mehed, kasarmus waewaliselt söödetud soldatite isuga!
Talwe täis ärarääkimata kannatamist, aga mööda saadeti ta ometi!
Kannatajad pigistasiwad hambad risti, surmapõlgtusega ja eluwihaga, ja elasiwad talwe üle! Nad hammustasiwad endil kas wõi sõrme otsast ja sõiwad kas wõi põranda seest sawi, aga oma ettewõttest ei taganenud nad mitte, oma rõhujatele seda rõemu ei teinud nad mitte!
Ühine õnnetus, ühine kannatamine, ühine nälg liitus nad wendadeks kokku, kes leiwakoorukest laual ja särki ihu peal üksteisega jagasiwad.
