— 596 —
Niisugune metsik tagakiusamine puhus Maltsweti usuliste seas paiguti märtri-waimustuse, kannatamise-õndsuse leegitsema. Nad ei nutnud ega kaebanud, nad rõemustasiwad. Nad oliwad õnnelikud, et nad oma usu eest wastaste õelust ja piinamist saiwad maitsta. Nad wõrdlesiwad endid esimeste ristiusulistega ja kahetsesiwad ehk wast, et sakstel lõwisid käepärast ei olnud, kelle ette neid heita. Albu mõisa poole liikus seotud maltswetlaste salkasid, kes teel waljusti ja särawal silmal laulsiwad: „See aeg on tõest’ ukse ees“. Salk hüidis salgale, üksik üksikule julgustawaid sõnu ja pühakirja-salmikesi wastu. Albu mõisa õues kajas korraga ühest suuremast salgast, milles ka palju meestele kaasa tulnud naisi oli, Lutheruse wõitluse-laulu salm: „Ja oleks ilm täis kuradid“… Üks suur, halli habemega mees sirutas käe kõrgilt ja wäljakutsuwalt nende ees seiswa mõisamaja poole wälja ning hüidis, wapruse-pisarad silmas, kõmisewa healega:
„Rusudeks pudened siisgi, sa Beltsatsari loss, aga meie jääme elama!“
Igast küllest Alpu weetawaid wangisid oli haagikohtunik wastu wõtmas, kes kohalise mõisniku, herra von Lilienfeldiga, neid wahete-wahel toast waatamas käis. Herrad ilmusiwad enamisti pärast sööma-aegasid, sigarid suus ja näod lõbusalt õhetamas. Teineteisega sõbraliselt juttu westes, silmitsesiwad nad mõisa puiesteelt, kahe kaserea wahelt, kuda ühe ja teise walla „mässajad,“ käed selja peal, mõisa- ja külaametnikkude walwusel pärale jõudsiwad. Wahel seltsis nende kaasa ka mõni naabri-mõisnik, kes mööda sõites peatama jäänud, et mässu mahalöömise-töö käigu järele kuulata, ja isegi prouasid, preilisid ja suuremaid lapsi näis lugu nii elawalt huwitawat, et nad herradest niisugusel jalutuse-käigul maha ei raatsinud jääda.
Wangid pandi kõik ühte hoonesse kinni, mille herra von Lilienfeld lahkesti türmiks andnud.
See oli mõisa-rehi. Teda hüiti — ja hüitakse praegu weel — Kukunoosi (ehk Kukenoosi) reheks. Ta seisab üsna mõisa ligidal, teiste mõisa kõrwaliste hoonete seas. Ühelt poolt
