Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
— 591 —
Ruttu sammusiwad mõlemad üle õue mõisa poole. Neile järele puges tööta jäänud peksumees.
See oli põgenemine.
Haagikohtunik oli talupoegade nägudelt küllalt lugenud, nende pilkusid küllalt mõistnud. Ta oli selgusel, et ta selle piirini jõudnud, kus ka jalge alla tallatud uss wägiwallale wastu hakkab wingerdama, kus iga allaheitlik kannatus katkeb, iga käsutäitlik orjameel lõpeb. Ja ta arwas, oma peent saksa-nahka hoides, paremaks, taganeda. Seda puhku. Kehajõulise ülewõimu eest. Seniks, kui ta oma wäge ja wõimu on korraldanud ja wõitlusele hüidnud…
