— 589 —
Haagikohtunik oma kaaslastega oli nuhtluse-hoone ette seisma jäänud. Kuna peksumees sisse astus, et nuhtlusewärkisid walmis seada, andis herra von Grünewald rahulikul ja kindlal toonil nuhtlusealustele käsu, neile järele minna.
See sündis. Mõlemad ohwrid, surmakarw nägudel, järgnesiwad wankuwal sammul timukale. Ukse pealt waatasiwad weel korraks oma meeste poole tagasi. Pearna suu liikus, nagu tahaks weel hüida. Tooma käsi tõusis, nagu tahaks weel kutsuda. Aga kumbgi ei saanud oma mõtet enam arusaadawaks teha, sest haagikohtuniku kärataw heal tõukas nad kuuri-aluse wärawast sisse. Maltswettide sekka maha jäi ainult õnnetumate wiimane waade. Aga see waade pani were meeste südametes käärima…
Armupalujate alanduses wingerdawa salgaga sündis korraga muude.
Keegi ei põlwitanud, keegi ei küirutanud, keegi ei palunud enam. Keegi ei seisnud kõigewägewama kepikohtuniku ees enam palja peaga. Nende põlwed ja seljad lõiwad sirguma. Nende palwekäed kiskusiwad rusikasse. Nende kahwatanud nägudelt hakkas roomawa alanduse asemel midagi mehisemat, jõudsamat paistma. Oli wälkuwaid silmi näha, oli kiristawaid hambaid kuulda. Mahasurutud tume toon, teadmata kellede suust, hammaste alla muljutud wihase urisemise sarnane, käis kogust läbi.
Märkas werekohtunik seda muudet?
Kui ta seda oma silmaga ei märganud — pööras ta ju salga poole selja ja tegi, nagu poleks neid inimesi olemasgi — siis aimas ta wist midagi. Sest niipea kui esimene ohwer, Pearn Hein, kuuri all paljastatud ihuga pingi peale oli seotud ja peksumees witsakimbu kätte haaranud, astus herra von Grünewald talitajaga ukse peale wahti. Laialt jäiwad mõlemad awanduse ette seisma, nagu lahutawaks tõkkeks armupalujate ja nuheldawate wahele.
Aga see tõke oli liig nõrk.
