— 575 —
Nad astusiwad sauna-uksest sisse — Aadu ärewa hüppega eel, Lõhmus oma laia, raske kondiga aeglaselt järel. Umbne soojuse-wool lõi neile ukse-awandusest paksult wastu.
Lõhmusele kippus naer peale, kui ta wihtlemise-palawuseni köetud ruumis ringi waatas.
Tuba pakkus põõnutawa puhkamise, lamewa laisklemise rahulist pilti.
Kõik elanikud oliwad laatsakile, niihästi kahe- kui neljajalgsed.
Kolde ees pikutas külleli, wäljasirutatud koiwadega, keel suust wäljas, Aadu poissmehe-põline koer, wa’ ühe silmaga Pouka, kes wanaduse pärast wõera peale enam haukuda ei wiitsinud. Leplikult tema lähedal, kambri-läwe peal, kõtutas ketrades süsimust noor kass kollaselt kiiskawate woswori-silmadega. Ahju kõrwal, wana kasukatüki peal, puss käes, aeles tukkumisega heitlew peerusüitaja, Wikerpuuri õpipoiss Siim. Kiisa luukur Mann, kes õel kewadest saadik lapsehoidjaks oli, sirutas seina ääres koiku peal, lakke wahtiwate tühjade silmadega.
Pildi tüsedaks keskpaigaks aga oli meister Aadu auwäärt abikaas oma pisikese tütrekesega, wõi, nagu ta neid wahel tuttawate wastu nimetas, Wikerpuuri proua ja preili.
Need mõlemad laisklesiwad laias abielusängis, mis ukse wastas olewas seinas, ahju lähedal, seisis. Proua ööriides — särgi ja takuse seeliku wäel, rinnad, kael, sääred paljad. Laiskles laialt, pehmelt, paisuwalt oma paksu, walge, õitsewa kehaga, oma jämedate, ümarguste liigetega. Preilike — see siputas tal nagu tõuk külje all, rippus musiwa, lutsutawa suukesega ema suure, kerkja rinna otsas, enesel teise jala warbad mängiwate sõrmekeste wahel…
Pereisa ilmumisel ei olnud kõige wähematgi erutawat mõju kõigi nende põõnutajate ja pikutajate kohta. Küllalt, et sugu pead pöörati wõi wähe silmi tõsteti. Oli selgesti märgata, et siin majas peremeest ei kardetud, walit-
