— 573 —
Lõhmus raputas naerdes pead, kuna ta tunnistawa pilgu küiraka näo peale heitis, mis õnnelikul naerul poolkuu kalgi walguse sisse wahtis.
„Wõi peksugi eest annaksid teise käele suud! Mis tükis ta sulle siis nii ilmatu hea on?“
„Igas tükis?“
„Noh, nimeta ühtgi!“
Aadu mõtles, mõtles — ei tulnud aga mehikesele midagi meelde!
„Ega seda siis nõnna oska teisele ette wuristada, nagu issameie-palwet. Tead ja tunned aga ise, et on hea, olgu mis tükis tahtes! Hea on hea ja magus on magus — sinna ei wõi keegi midagi parata… Wõi kas sina ei tea, mis hea ja magus on?“
„Tean muidu küll. Aga kust sinu Elts hea ja magus on — —“
„Eks mina tea jälle seda!“ lõi Wikerpuur waielusel saba tagant maha. Mõlemate naermine kostis kaasikust rõemsa mõnuga tagasi…
Nad wõisiwad umbes pool tundi sammunud olla ja lähenesiwad juba kaasiku lõpule, kui neile selja tagant korraga kabja-plagin kõrwu kostis. Keegi ratsanik sõitis neile kaunis kiirel traawil järgi. Warsti jõudis ta nende kohale. Mehed nägiwad raudja hobuse seljas, punase teki peal, pikkade juukstega ja wiltkaabuga talumeest istuwad, kelle tinanupud musta kuue ees kuupaistel nagu waritsewad silmad läikisiwad.
Jalamehed andsiwad, teine teisale astudes, ratsamehele teed, see waatas kähku ja teraselt kord ühe, kord teise otsa, tõukas siis hobusele saapakannad kubemesse ja sõitis, ilma teretamata wõi muud sõna lausumata, meeste wahelt läbi edasi. Raudja rauad lõiwad kiwide küllest sädemeid. Ratsalise uute Wene saabaste sääred, mis ainult poolest saadik mustatud oliwad, walgendasiwad hobuse tõmmu kere pealt weel tükk aega.
„Mis see siis õhta hilja weel mööda metsi kuukab!“ urises küirakas rättsepp.
