— 566 —
Andrese enda külge wäljarändamise-taud ei hakanud. Polnud ka ime, sest tal juhtus hea koht käes olema, kus ta käsi wõrdlemisi hästi käis.
„Niikaua, kui ma kindlasti ei tea, et mujal palju parem on, ei tahaks ma seda suurt tüli ette wõtta,“ oli tema arwamine, „aga kui ma edespidi kuulen, et mind soojal moal naerate, siis tulen kohe järele!“
Lubatud laenuga sai Taawet Lõhmus ainelise jala-aluse, mis talle wõimalikuks tegi, ümberasumise-asjale läheneda. Ta haaras ettewõttest seda agaramini kinni, et talle mõned katsed selgeks oliwad teinud, et ümbruskonnas naljalt mõisa ei olnud, mis tema kätte weel renditalu oleks usaldanud. Selleks oli ta kui mitmeti karistatud waras liig tuttaw. Kaugemale asumise wastu oli jälle Anu, kes omakstest lahkuda ei tahtnud. Parem siis juba õieti kaugele, Musta-mere äärde, pugeda, kui seal wähegi elada saab — sinna, kuhu ka Anu omaksed ja usuosalised minna tahtsiwad.
Asumaa üle tõi Lõhmus omale Orgmetsast, Gustaw Maltsi isa käest, teateid. Matsi peremees andis talle heameelega poja kirja lugeda ning lisas suusõnal juurde, mis ta Gustawilt Tallinnas Krimmi olude üle weel oli kuulnud.
Teated oliwad niisugused, et Lõhmuse otsus sealsamas ja sedamaid kindlaks sai. Ja see oli: Edasi, julgesti edasi!
Sest Lõhmus ütles enesele: Kui sealne maapind üleüldse midagi söödawat kaswatab — ja nägijate jutu järele kaswatab ta —, siis wõib saak seal mitu korda wähem olla kui siin, ja põllumehe kõht saab ometi priskemalt täis, sest tal pole suuremat osa oma tööwaewast orjuse ja maksude näol maa omanikudele ära anda. Kolmkümmend kuni wiiskümmend kopikat tiinu-maa eest renti ilma mingisuguse orjuse ja abiteota! See oli ju nagu „Jumala muidu“ kodumaa rendihindade kõrwal! Ja mõisniku wägiwalla alt lahti! Ei wahimeest witsadega, ei haagikohtunikku keppidega! Selle hinna eest wõis ju weel enam halba kauba sisse wõtta, kui lage maa ja sügawad kaewud ja wahelt sekka mõni liig põudne suwi wiljaikaldusega!…
