— 554 —
See hoidis peremehe poole, nagu tüdruk perenaise poole hoidis ja koju jäi. Kes teab, kui kindel sulase Mardi laewa- ja sõja-usk just oli, aga ta arwas, et ega mõned tööta päewad wõi koguni nädalad ta tülpinud tööliigetele kahju wõiks teha. Parem juba teed käia kui adra taga tuigerdada.
Kui nad siis kõik läinud oliwad, mõtles Lõhmuse Taawet iseeneses: „Siiamaani ei tahtnud ma Tihase lori uskuda, et Kiisa Mihkel toona kuuse otsas kolm päewa ja ööd wiimast päewa oodanud, aga nüid usun“… Ja kui mõni aeg hiljem kellegist Kupumäe Antsust naljatati, et ta oma toa taga haopinu otsas pilwe oodanud, mis rahwa tõotatud maale pidanud wiima, siis polnud Taawetil enam raske ka seda uskuda.
Kiisa Mikugi meelest, kelle maltswetid juba nii tuimaks teinud, et ta nendest naljalt midagi enam imeks ei pannud, oli see „walge laewa“ teekond liig. Ta nohises Taaweti wastu öelda: „Reagitakse ikke, et wiin ajada inimest hulle tükka tegema — näe, usk käib wiinast kaugelt üle! Ei oleks sugugi uudis, kui teised Tallinnas jaluli merde läheksid ja jala mööda wett püha moa poole hakkaksid rändama, kui näewad, et laew tulemata jääb.“
„Küll pööraksid ümber, kui wesi juba kaelani ulatab,“ naeris Lõhmus wastu.
„Mis sa arwad — kas tulewad teistd koju tagasi, kui mõne aja amuli suuga merde on wahtind, wõi ehk wõtawad kätte ja hakkawad moad mööda minema?“
„Kes neid ilma passideta laseb! Küllap linna-politsei juhatab neile warsti hoopis teist kui Kaananisse! Ega saksad kisa tõstmata jäta, ja kuberner elab jo Tallinnas.“
„Nojah, kibe tööaeg parajasti… mõisapäewad jäetakse wõlga… ei nad kaugele jõua!“ kohmas Mikk ja laskis lausele urisewa ohkamise järgneda, nagu ei tunneks ta omakste tagasituleku-wõimaluse üle midagi wähemat kui meelehead.
Aga linna-ülemus oli laewa-ootajate wastu kannatlikum, kui wõis arwata. Nädal läks mööda — ei tagasitulejaid weel kedagi! Lehe-kuu jõudis lõpule, Jaani-kuu tuli kätte
