— 548 —
küllalt ei olnud, ning Mihklil ja Liisal polnud tööwõimsa, kaine koduwäi wastu midagi. Aga Lõhmus nuusutas kärsahaisu. Ta kartis leilist punase kerise peale sattuda. Juba nüid, kus ta Kiisa usuahjust pisut eemal elas, sai ta igapäew kõrwetada küllalt; mis weel siis, kui ta otsekohe ahju lõõskawale paistele kolis! Et neil kolmel tema kallal küllalt weel kõrwetada ja kärsutada oli, selle kohta ei jätnud nad teda oma paranduse-palwetes ja peastmise-jutlustes kahewahele ja seda teadis ta isegi: oma wäliste kombete parandamisega polnud ta ju weel „armu saanud hingeks“ küpsenud, prohweti puhastatud ja parandatud usk ei olnud tema südamesse weel poolegi mitte teed leidnud. Seepärast oli tal waruks, et nende kolme usuline rohitsemine tema kallal täie hooga edasi kestab ja seda põhjalikum saab olema, mida enam ta nende küisis on.
„Ei,“ wastas ta Anule. „Tule sina parem Seenepalule. Seenepalul lahedamad ruumid kui Kiisal, ja töökoht mul juba walmis seatud. Pererahwaga tegin kaubagi juba ära — wõime neile jääda, kui kaua aga tahame.“
„Aga Kiisal oleme omaste juures,“ oli Anul wastu öelda, „ei me tülita ega koorma teisi inimesi ega ole kellegil risuks ees.“
„Sellest põle Seenepalul koa mitte juttu,“ sai ta wastuseks, „muidu põleks Andres ja Leenu meile korterit ise mitu korda pakkund. Ja ega me seal armu pärast ela, et teistele ristiks oleme; ma tasun kõik ära — olgu tööga, olgu rahaga, nii kuda just soowitakse.“
Anu kutsumine ei sündinud, nagu Taawet wäga hästi märkas, mitte ilma kindla nõuta, mida ta aga waga kawaluse pärast, mis ettewaatlik laskis olla, salaja püidis pidada. Anu elaw püie oli tõesti, meest Seenepalult ilmalikkude tuulte käest Kiisa talu palwe-õhu sisse toimetada, millest ta tema hingele kõige paremat lootis. Jumala ime abil oli see hing juba poolel pööramise-teel, — nüid oli waja tagant lükata, et teine pool teed kah käidud saaks. Et aga haigeid on, kes heameelega rohtu ei taha sisse wõtta, siis waja rohi joogi wõi söögi sisse ära peita…
