— 541 —
ainult weel kümme wersta ära, aga õhk oli nii liikumata, et laew paigal seisis, nagu oleks ta ankrus. See wältas nõnda wiisi weel päewa ja öö. Alles pühapäewal pärast lõunat märgati Kertschi sadamas laewa abita olekut ja paadimehed ilmusiwad appi. Nad sidusiwad inimestega täidetud soolalaewa köitega oma lootsikute külge kinni ja sõudsiwad ta õhtuks sadamasse. Terwe nädala oli sõit üle wäikese Asowi merekese kestnud ja reisijatele kardetawamaid juhtumisi toonud, kui nii mõnigi pikk mere-teekond.
Nädalase wintsutuse ja wiletsuse järele jälle kindlat maad jalge all tunda, oli wäljarändajatele päris kosutuseks, niisama nagu teadmine, et üleüldse nende teekond niihästi kui lõpule on jõudnud, sest see oli ju Krimmi pind, mis neid nüüd kandis. See rõemlik tundmus ei häwinenud ka, kui reisijad rannas ringi waatasiwad ja neile õitsewat elu- ja olukorda uuel kodumaal silma ei paistnud.
Mida wähem kättesaadud Kanaan Kanaani sarnane oli, mida selgemaks Tallinnamaa talupoegade ja kalameeste meelest sai, et leib ja liha siin ka mitte suhupistmiseks laua peal walmis ei seisa, et elanikka ka siin ainult töö ja waew ootab, seda kainema meelega hakkasiwad mehed asumiseasjast kinni. Kertschi linnas reisuwäsimust puhates, harutati juba agarasti küsimust, et wist tuleks kuhugile mere äärde asukohta nõutada, et kalapüiki põllutööga tulusalt ühendada, nagu see senisele rannarahwale omane oleks. Kertschi linn Krimmi poolsaare idapoolses sopis, Asowi ja Musta mere wahel, oma tähtsa kalandusega, iseäranis heeringi-püigiga, pani Rannawalla kalameeste meeled kohe elawalt niisuguste mõtete poole mõlkuma. Nad oleksiwad kas wõi siiasamasse jäänud, kui siin aga asumiseks maad oleks saada olnud.
Mõne päewa pärast sõideti Kertschist aurulaewaga Feodossia linna. Siin läks seltskonnal, kelle rahaline jõud nüid hoopis otsas oli, korda, kroonu käest nii kauaks prii korterit saada, kui sünnis asukoht leitud, wälja wõetud ja ametlikult seltskonna peale oleks kinnitatud. Neli meest
