— 536 —
seegi nõrk tuule-õhk, mis weel puhus, oli laewale enamisti wastu.
Seltskond pidi aga weel mõndagi nägema ja läbi tegema, enne kui ta jala jälle kindlale pinnale toetas.
Ei puudunud näituseks palju ja peale 120 Eesti wäljarändaja oleks Aasowi merel tulesurma läbi otsa saanud.
Laewa-köögis sulatas kokapoiss suure katla sees raswa. Korraga annab kapten poisile käsu, suure masti otsa ülemist purjet seadma minna. Poiss läheb ja jätab raswakatla tulele keema.
Korraga plahwatab katel üleni põlema! Silmapilk põleb köögis lahinal ka kõik muu tuld-wõtja kraam! Mõlemast köögi-uksest lööwad koledad tulekeeled wälja, laewalael kõiki tulekardetawaid asju põlemasüitamisega ähwardades. Laew on täies purjes — midagi ei seisa lähemal, kui et pahinal ülespoole nilpawad leegid õlitatud purjedesse hakkawad, mis siis nagu takukoonlad oleks põlemas olnud. Ühtlasi oleksiwad aga siis tõrwatud mastid ja köied leekides seisnud ja seega warsti terwe laew oma puise kerega…
Ehmatuse pärast keeletult waatasiwad wäljarändajad lugu pealt. Nägijad laewa-lael oliwad enamisti mehed, kuna naised ja lapsed, kes all sisemises ruumis asusiwad, õnneks ei aimanudgi, missugune hädaoht kõiki ähwardas.
Tänu madruste kaine meelemärkamise, rutu ja agaruse eest — nad pöörasiwad hirmsa õnnetuse kõrwale! Kohe kahmati laewa-ämbred kätte, tõmmati merest wett ja kustutati tulemäss õnnelikult ära. Kõik oli nii ruttu tulnud ja lõppenud, et hirmunud talupojad nagu silmapilksest koledast wiirastusest mälestuse kaasa wõtsiwad, kui nad alla laewaruumi läksiwad lugu naistele jutustama. Muidugi tõusiwad nüid wiimastel ihukarwad püsti, kuuldes, kudas nad praegu surma suus olnud ja kõige paremal teel, küpsetatult Aasowi mere kaladele roaks saada…
Waewalt oli see hädaoht möödas, kui juba teine, niisama tõsine nurga taga waritses.
