Mine sisu juurde

Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/53

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 52 —

malikuks arwas, et see oma põlwe juba maa peal wõib parandada, ja temale selleks ühes teistega teed näitas ja abinõusid aitas otsida.

See oli Maltsweti paljas nimi, mis täna ka Kugli küla ta terwe ümbruskonnaga kihama pani ning talu poole, kus ta oma healt pidi tõstma, teele ajas. See oli Maltsweti paljas nimi ja eemalt kuuldud kõla tema wõitlusest rahwa seniste hingekarjaste ja abimeeste wastu, mis nagu ärataw, kutsuw kellahelin külast külasse, talust talusse kajas ja isegi lootuseta tuimusesse wajunud hingesid sundis wirguma.

Need seal Kugli kõrtsis, kes uue rahwa õpetaja üle wiina ja õlle juures naljaga segatud lõdewaid waidlusi pidasiwad, oliwad need leigemad, kainemad waimud rahwa seas, kellel kirglised usu- ja lootusetunded enam-wähem puudusiwad, kes uutele nähtustele umbusklikult, arwustades, ära oodates wastu waatasiwad, iseäranis asjadele, mille peale ärdad, süttiwa usuga hinged suuri lootusi paniwad. Aga ka nemad ei suutnud endid selle kõla mõjust wabastada, mis Maltsweti nimel oli, ka nende südamete põhjas liikus salaja midagi ootus- ja lootuslikku, mis neid sundis kõrtsist lahkuma ja sammusid Kiisa talu poole pöörama.

Päris palawikline liikumine walitses aga nende seas, kelle hingedes ainelised abi-ihkamised usulise ärdusega ühinesiwad, kokku sulasiwad suureks, elawaks kirgeks, wastupanemata tungiks täis wägewat lootust. Nende majades oli uhaw laenetus. Südamed tuksusiwad, silmad läikisiwad, suud kogelesiwad palwe-sõnu. Naised erutasiwad mehi, mehed naisi, wanemad lapsi taga, ehk küll igaüks erk ja ärew isegi oli. Kõik oliwad endid minekuks ehtimas ja paljud ei püsinud õiget aega ära oodata, nad läksiwad liig wara teele, et aga kodusest umbsest ootamise-õhust peaseda ja selle maja lähedale jõuda, kus neile täna nii haruldane toode osaks pidi saama, maja lähedale, kuhu nad nii palju wäljamõtlemata ootusi ja lootusi kuhja kandsiwad. Küla tänaw mustas juba inimestest ning Kuglile kokku tulewad kaugemad teed oliwad tõttawaid salgakesi ja üksikuid rändajaid täis, nagu kiriku juurde wiiwad teed pühapäewa-hommikutel.