— 528 —
pidamine kallis pealinnas maksis… Mis siis, kui see määratu ohwer wahest ehk — asjata oleks toodud, kui — kui — — — Jäädi amuli suuga üksteise otsa wahtima, kahwatanud näo ja siniste huultega. Kohmetus oli nii raske ja wältaw, et paar päewa mööda läks, ennekui mõtteid mingi selgust-muretsewa wõi abi-tõotawa nõu peale suudeti koguma hakata.
Kuidagi wiisi oli teada saadud, et Lutheruse usu õpetaja Laland Peterburis üks neist wähestest waimulikkudest herradest olla, kes ka „alamale“ inimesele lahke näo ja teoga wastu tulewat. Otsustati siis, temale oma häda kaebama ja tema käest head nõu paluma minna.
Õpetaja Laland leidis loo nii rumala olewat, et ta mehi nende totra usalduse ja juhmi meelekerguse pärast päris pahaselt noomima kukkus, mida süidlased ka, pead norus, wastu rääkimata sündida lasksiwad. Aga ära nähes, et sõitlemine ja tõrelemine waestele lollikestele nende raha mitte tagasi ei too, wajutas õpetaja herra kübara pähe ja läks, meeste palwet täites, nendega seltsis teele, et kindral Librandi ja tema sekretäri Gawril Iwanowitschi käest asja kohta seletust pärida.
Waewalt oliwad aga külamehed oma kaaslasele maja näidanud, kus kindral oma kirjutaja ja kutsariga elas, kui pastori herrale korraga teised mõtted tuliwad. Suurt tumedat hoonet nähes, peatas ta nähtawa kohkumisega sammu ja seletas siis, et ta sinna mitte sisse ei wõiwat astuda, see olewat liig kardetaw siin suures linnas… Nähtawasti pidas waimulik mees maja mõneks warga- ja rööwlipesaks, kus inimene ilma Jumala tahtmata mitte ainult ühest juuksekarwast ilma ei wõi jääda, waid koguni terwest peast… Ei läinud ega läinudgi sisse.
Aga ta asus meestele teise nõuga appi.
Et kindlasti teada saada, kuda lugu niihästi kroonu poolt antawa abiraha ja küidiga, kui ka Gawril Iwanowitschi läbi ministeriumile selles asjas sisseantud palwekirjaga õieti on, muretses pastor Laland meestele uue palwekirja, mis ministrile sedamaid kätte toimetati. Selles päriti
