— 519 —
Ta tuli seekord juba mõne minuti pärast tagasi ja mitte nii särawa näoga, nagu esimene kord. Meestele märku andes, tema järele wälja minna, teatas ta neile uulitsal, et nad liig wara tulnud — asjad ei olla weel korras. Kuid ega seda imeks ei wõida panna. Niisugune wäike, tähtsuseta asjake riigiwalitsuse hiigla-tegewuses, tema lugemata paljude suuremate toimetuste hulgas! Abiraha pisikesele talupoja-seltsile wäljarändamiseks — üsna arusaadaw, et see tähtsamate toimetuste kõrwal nurka nihkus ja pisut unustusesse sattus. Aga nüid olla asi ametnikkudele meelde tuletatud ja juba homseks pidada ta joones olema. Seepärast homme tagasi, mehed!…
Homme tuli ja mehed läksiwad. Ka wäsimata Gawrilakene oli jälle paigal. Kõik kordus hakatusest otsani, nagu kahel esimesel korral. Aga ei paremat midagi. Talurahwa asi seisis paraku ühe koha peal, mitte karwa-wäärtgi polnud ta edasi nihkunud. Gawrila kehitas kuiwalt oma kondiseid õlasid, millest üks ikka madalamal seisis kui teine.
Aga sellepärast ei olnud ta mitte nõuta ega wiiwituse põhjuste poolest pimeduses. Neid hakkas ta meestele pikalt ja laialt seletama — niisugune asjatundja nagu ta oli! Tema seletusest selgus ootajatele umbes see, et kroonu asjad aeglaselt käiwad, nagu sakste asjad laialt. Säherdune ametlik paber rännata pika keerulise ringtee roomates ära, enne kui ta küpseks saada, see on, kui tal juba küllalt pitserisi ja allkirjasid seljas ja sabas olla. Jaoskonnast minna ta jaoskonda, kantsleist kantsleisse, lauast lauda, Iwan Iwanowitschi käest Andrei Andrejewitschi kätte jne., jne., ning kõigil, kelle juures ta peatada, olla temaga aega küllalt, ja kõigi lauasahtlites ruumi tema jaoks küllalt. Seda pidada igaüks teadma ja selle wastu walmistatud olema, kes ametikohtadega asju ajab, liiategi pealinna kõrgete ametikohtadega. Mõeldagu ikka: sisemiste asjade ministerium!…
Mehed kuklatagust sügama.
„Aga kuda sellega siis soab! Meil põle ju aega oodata… Ja kui õieti mäletame — herra ütlesiwad hakatusel, et poari päewaga pidi kõik walmis olema…“
