— 504 —
warju ega põllulappi ei olnud, ei ka rahalist jõudu, millega ennast nii kaua üle elatada. Õnn, kes saksa loaga omakste ja tuttawate juurest endale ja oma perekonnale ulualuse saab, et wiletsasti makstud palgatööga wähemast otsekohese nälja wastu wõidelda; häda aga kõigile, kes saksa kiusu ja kättemaksmise alla langewad, kellele paika ei anta, kuhu nad oma pea wõiksiwad panna! Neil oli ainult kepp ja kott waraks wõi — midagi weel pahemat…
Maakuulaja ei teadnud meestele muud nõu anda, kui kewadel uued passid wälja wõtta ning oma hobuste ja wankritega Krimmi poole teele minna, ja nimelt mitte Moskwa ja Harkowi kaudu reisida, nagu nemad kui jalamehed kolmekesi teinud, waid ligemat teed Tartu ja Kiewi kaudu, mis perekondadega ja oma küidiga reisijatele sündsam olewat. —
Raske rusuwus heitis sellest päewast saadik Lasnamäe leeri peale.
Näod, mis õhetades mere poole wahtinud, wahtisiwad nüid tuhmilt liiwa sisse maha, silmadest, mis saladuslistele laewadele wastu siretanud, oli läige kustunud ja nad täitsiwad endid weega, halli, soolase weega, nagu see, mis seal petlikus meres heljus. Weeks, uduks, auruks oli kõik muutunud, mis nende rinda raugemata kannatuse, wisa waprusega paisutanud, mis neid näljast ja janust wõidurikkalt üle aidanud.
Prohwet ei tule! Laew ei tule! Abi ei tule — ei Jumalalt ei Keisrilt.
Ja imet ei sünni!
Kui suwine põhjamaa-öö oma helkja, õreda waiba, hõbekiududest koetud, laagri üle laotas, jäi waiba all kõik liikwele ja silmad kortsus kulmude all ärkwale. Õhked, mustad ja rasked nagu õnnetuse-pilwed, kerkisiwad kahwatanud tähtedes uinuwa halli taewa poole, ja neile järgi saadeti tossuseid palwe-sosinaid, topaseid nutu-kahinaid; wahelt sekka karjatas keegi waljusti, kiljatati kusgil äkki, üks ilmsi, teine piinawas pool-unes, ja mõni lapsuke hakkas tihkuma, wirisema, haiglase, jõuetuma healega nutma. Mere wood aga mühasiwad
