— 501 —
wahetama, waid kodumaal teisenime all edasi walitsew pärisorjus kõigi seesuguse põlwe koledustega — winduwast wiljast winguwate witsade ja keppideni…
Et passide makswuse-aeg ümber oli, kuna saadikud rahwaseltsi nime peale asumaa wälja wõtmata ja kinnitamata oliwad jätnud, siis tekkis nüid murelik küsimine, kas rahwast weel tänawu Krimmi rännata lastakse, kas neile uut passi-aega mineku jaoks määratakse? Wastasel korral pidi äraminek tulewase aasta peale lükatama. See oleks paljudele raske hoop olnud, nimelt neile, kes oma kohtadest tänawu kewadel ilma jäänud ja praegu peawarjuta Lasnamäel konutasiwad. Et saksad rahwast üleüldse wõiksiwad ja saaksiwad ärarändamast keelata, seda kartust püidis maakuulaja Malts waigistada, sest ta oli niihästi Krimmis kui ka Peterburis tähele pannud, et walitsus tühjaks jäänud Krimmi lagendikkudesse asujaid elawalt soowis.
Muidugi seisis Eestimaa kuberneri käes otsus, kas ta rahwast tänawu weel, passi-aega pikendades wõi uusi passisid andes, ära laseb minna wõi mitte. Käik tema juurde oli saadiku lähem kardetaw ettewõte, kardetaw muidugi sellepärast, et senisest passi-ajast kaugelt üle oli astutud. Juba järgmisel päewal läks Gustaw Malts mõne mehega kuberneri kantsleisse.
Waewalt oli ta ennast teatada lasknud, kui wana tuttaw direktor Hieckisch ilmus ja nähtawa rahutusega seletas, et täna kuberneri herra jutule ei saawat, tuldagu homme. Teisel päewal wõttis ta Krimmi saadiku ise ette, ilma teda kuberneri juurde laskmata. Waene wana isandake oli nimelt hirmu täis, et kuberneri ees kuidagi ilmsiks wõiks tulla, et kantslei-direktor Hieckisch’i wennapoeg, pealegi onu enda soowitusel, niisuguste kurjategijate asju Krimmis — pisut teed juhatades — aitas ajada, nagu need wäljarändamise-himulised Tallinnamaa talupojad oliwad! Seepärast eemale kubernerist säärased! Ruttu ja hoolega luges direktori herra kirjad kõik läbi, mispeale ta seda paberit nõudis, milles seisab, kuhu rahwas asujateks wastu on wõetud ja üles kirjutatud.
