— 497 —
nad Tula linna küitis, kust ühe jahuwedajaga wäikese maksu eest Moskwani edasi saadi, millega teekonna rängem ja tüitum osa lõppes. Kui siin natuke puhatud ja saunas ennast rohkem kui weerand-aastasest reisi-mustusest puhastatud, sõideti raudteega edasi Peterburisse ja sealt laewaga Tallinna poole.
Wastamisi käiwad waheldawad tundmused, elustaw rõem ja rusuw mure, täitsiwad Gustaw Malts’i põue, kui Tallinna tornid paistma hakkasiwad: rõem, õnnelikult ärakäidud pika teekonna järele jälle armsate omakste juurde jõuda, mure ja kartus, raske karistuse alla langeda seadusewastase kauaks-jäämise pärast, sest juba Jüri-kuu 15. päewal oli lubatud passi-aeg otsa lõppenud. Küll oliwad noorelmehel Tauria kuberneri ja kindral-kuberneri kaitsekirjad kaasas, aga wõi need Balti baronite-riigis maksiwad ja mõjusiwad! Haagikohtunik witsakimpudega kerkis waese saadiku waimusilma ette, ajas tal hirmu-higi otsaesisele ja tappis ta rinnas üles tuksatawa õnnetundmuse haljendawa kodumaa jällenägemise üle ikka uuesti maha.
Laewa pealt linna jõudes, leidis Gustaw sealt kohe palju omakseid ja tuttawaid eest, nendega niihästi uulitsal kogemata, kui ka ühes tuttawas peatusepaigas kokku saades. Isegi tema isa oli linnas teda ootamas ja wõttis poja rõemlise liigutusega wastu. Nende käest kuulis noor maakuulaja, mis kodumail waheajal sündinud ja et tema wolitajad ning suur kogu muid uue asumaa igatsejaid linna taga hädaleeris waewlewad, õhkawate suude ja niiskete silmadega prohweti ja kroonu peastelaewu merelt oodates.
Hirm kodumaa politsei eest, kes Lasnamäe leeri peale arwatawasti mitte lahke silmaga ei waadanud, wapustas ka prohweti seltsimehe, noorema maakuulaja, südant nii wäga, et ta oma teekonna ja tegewuse üle mitte otsekohe sellele suurele rahwahulgale ranna-lagendikul, kes nii kaua otsata põnewusega ja nii palju kannatades saadikute tagasitulekut ja otsust oma saatuse kohta oli oodanud, ei rutanud aru andma ja waigistust wiima, waid üksnes sellele omakste, sõprade ja tuttawate ringile ära jutustas ja ette näitas, mis
