— 493 —
ei ka rahha koppikut taskus, — ja sinna pead ommast maiast wälja minnema? Kui sa omma naist ja lapsi armastad, mis ütleb sinno südda sees? Pealege, kui keik se hädda ilma sinno süta on tulnud? Sinno kätte olli waene koht juhtunud, kuiwad aastad pannid wilja kasso kinni, ei annud ennam leiba, weel wähhem muud tarwidusi wälja; haigussed ollid ehk maias; maggasini wõlg kaswas suremaks ja teopäewad jäid wõlgo, mis eest tunnaeile keik so asjad said ärramüdud, nii et nüüd paljas olled; kaubateggemisse järrele mõisaga jäi sul weel 20 sülda kiwwiaeda endise kohha ümber tehha, mis nüüd pärrast sedda õnnetust ja hädda omma leiwaga pead teggema, — ma küssin, mis ütleb sinno südda sees?
„Kui nüüd tullewad innimessed ja ütleksid sinnule: Saratowi kubbermangus on tühja maad küllalt (mis ka tössi on) ja krono annab maad üsna ilma hinnata, ehk aitab weel pealegi senna minna ja ennast assutada (mis kül selge walle on): kas sinna siis ommas häddas ja kitsikuses mitte nöuuks ei wöttaks senna pole püda?
„Ehk jälle: kui nüid pettis Maltswet tuleks ja ütleks: se on keik teie patto pärrast; teil polle usko nenda ja nenda wisi palluda; minna tahan teile õppetada, kuida se peab sündima; sedda peate teggema ja sedda mahhajätma; nõudke enne Jummala riki ja temma õigust, siis saab temma teid immelikkul wisil, kui omma lapsi, hädda seest peästma! Kui teie jõuate uskuda, kül siis Jummal jõuab tehha. — Eks sa siis ommas süddames ei saaks ütlema: temmal wõib ehk kül õigus olla, ma pean selle teo ka ärrakatsuma!
„Ja nüüd on nisuggusi häddalessi tuhhandete kaupa taewa Issa pole õhkamas, ja mõnned neist ka jubba Tallinna Lasnamäel üksi silmi merre peale watamas ja ärrapeästmist ootmas. — Sedda kirjutades ei tulle mulle mitte pilkamine egga naer peale, waid mo südda ja silmad nutwad. —
„Ehk ütleb mõnni, kes tallorahwa asjo põhjani ei tunne: se on keik nende omma laiskusse ja rummalusse wiga! Sellele tahhan üttelda:
