— 479 —
Seepeale saadud kuulda, et teised matswetid kõik Tallinna alla walget laewa läinud ootama, kuhu see tingimata tulla, ja see erutanud Kolga usklikka, iseäranis luulemeelsemaid nende seas, nüid ka sinna rändama. Et kõik see rändamine ja ajawiitmine parajal tööajal sündis, siis pani kartus mõisniku eest, kellele päewad teha oliwad, mõndagi leigemat usklikku aru pidama ja wiiwitama. Aga imeusulised kärmed neid waigistama. Kui Mäe Mart Leesi külast näituseks tähendanud, et ega mõisnikud neid wist kusgile minna ei lase, mispärast iga mineku-katse asjata olla, wõtnud üks waga naine Piibli ja seletanud sealt, et raske uni sakste peale tulla, mis neid niikaua oma köidikutes kinni pidada, kuni kõik usklikud siit hädaorust ja orjapõlwest ära on peasenud… Nõnda kogus ka Kolga ranna inimesi Tallinna Lasnamäele hea hulk kokku, ja laewa ootamine teiste omausuliste seltsis kestis edasi.
Oodati ja oodati, Wahiti ja wahiti.
Oodati päewast päewa, nädalast nädalasse. Wahiti koidu ärkamisest eha kustumiseni. Hakati igal hommikul uue lootusega peale ja lõpetati õhtul hilja, kui wäsimus ja tüdimus lauged kinni wajutas. Üksteise wõidu püiti hommikul wõimalikult wara üles ärgata, et esimesena üle magawa leeri hüida: „Ta tuleb!“ Üksteise wõidu katsuti õhtul wõimalikult hiljaks ülesse jääda, et ehk ometi korda läheks, woode tuhmil turjal, suwise öö poolikus pimeduses, walgendawat imelaewa silmata. Oli ta nooremaid ootajaid, kes ööselgi, ja enam kui ükskord, asemelt üles hüppasiwad, et kiwilt wõi kingult mere poole piiluda, pimedikust läbi ujuwa pilguga.
Laewa ei tulnud!
Päew järgnes päewale, öö ööle, nädal nädalale — laewa ei tulnud!
Juba siginesiwad waewa-täid ootajatele selga, juba lähenes paljudele nälg, juba kippusiwad haigused lastele kallale, juba hakkasiwad paljude silmad töntsilt, kustunult mustaks põlenud nägudest, lohku wajunud põskedest waatama — laewa ei tulnud!
