— 464 —
üles otsima, kes neid hea nõu ja tarwiliste juhatustega pidiwad toetama, milleks neil ju kuberneri kantslei-direktori, herra Hieckisch’i käest soowituskiri kaasas oli. Leidmine polnud wäikeses linnakeses raske. Ühes wäheldases mullakatusega majas wõttis neid selgesti Eesti keelt rääkija lahke proua wastu, tähendades, et nemad kodumaa mehi juba paar nädalat waremini oodanud, nagu neile nende wanemad Tallinnast teatanud. Herrad, kes kohtu-uurija oli, polnud kodus; ta oli ameti-asjus maale sõitnud.
Proua püüdis kodumaa mehi, kes temale oma murelisi ja kahtlewaid mõtteid Krimmi looduse kohta awaldasiwad, sõbralikult trööstida. Asi ei olla nii täbar, nagu esimesel pilgul näib. Nende meelest olnud koht, kui nad kahe aasta eest siia tulnud, ka wastik ja õudne, aga juba olla nad kõigega ära harjunud. Nõnda saawat ka nendega olema. Pealegi olewat kaugemal lõuna pool, Simferopoli linna ümbruses, ilusamaid maakohtasid, metsade lähedal, mägestikust woolawate jõgede ääres, suurte puuwilja-aedade ja wiinamägedega ning rammusa põllumaaga. See waigistas mehi weidi, kelle peas juba otsus küpses, kohe ümber pöörata, kui ka Perekopist kaugemal meeldiwamat loodust ei peaks leida olema. Linnakese ümbrust käidi seepeale lähemalt silmitsemas, aga mis kõrbe oli, see kõrbeks jäi.
Järgmisel päewal oli kohtu-uurija Hieckisch (kelle nime Gustawi kirjas ettewaatuse pärast niisamuti mitte ei nimetanud) kodus; ta rõemustas meeste pärale jõudmise üle ja soowitas wäga, et nad oma wolitajatega Krimmi elama asuksiwad. Kohe tutwustas ta saadikuid kohalise isprawnikuga, kes neile Krimmi asumise tingimised ja määrused trükitult kätte andis.
Neid lugedes läksiwad meeste südamed üsna kergeks. Seal tõotati ju asujatele üsna mõnusaid asju — abisid ja kergitust, millega enam kui rahul wõis olla, kui aga maa elamiseks wähegi kõlbuline oleks. Kroonumaad lubati 12 kuni 15 dessatini iga mehe-hinge peale, iga pere ehk abielupaari kohta pakuti 100 rubla raha jäädawalt, ilma tagasimaksuta, siis weel aasta leib ja wiljaseeme, misjuurde
