— 454 —
ikka ühistundelisemalt kokku ja wahekord walitsewa kiriku wastu sai terawamaks.
Iseäranis Madises — aga ka mujal — tuli see selgesti nähtawale. Waenulikud lahk-usulised meeleawaldused kirikus kestsiwad edasi, ehk küll Kristuse puukuju maltswettide nõudel kirikus jälle üles oli seatud ning jumalateenistust pidawal hingekarjasel enam Krimmi sõja põlatud mälestuseristi rinnas ei rippunud. Senine õpetaja Hirschhausen, nerwipõdur inimene, oli nimelt raske wihastamise tagajärjel pikaldaselt haigeks jäänud ning tema ametikohuseid täitis, peale ajuti käiwate naabri pastorite, noor aseõpetaja Gebhard. Nagu enne wana, nii wihastasiwad Maltsweti usulised nüid ka noort hingekarjast iga pühapäew seega, et nad istuma jäiwad wõi püsti tõusiwad, kui teised kõik palwetades põlwili langesiwad. Kui neilt küsitud, miks nad ka noore õpetaja ajal ikka weel põlwili ei lange, wastanud nad Jannseni lehe järele: „Egga meie ommeti ühes kirrikus ei hakka põlwili maha heitma, mis puust ja kullast Kristusi täis on.“ Siinsetel maltswettidel, wõi ühel osal neist, olnud nimelt see arwamine, et teataw Õnnistegija kuju ihust on ja mitte puust. See selgunud ühe kiriku-wöörmündri jutust, kes kuju uuesti ülesseadmist toimetanud ja pärast seda öelnud, „et temma, kui ta kättega pühha kujo külge hakkanud, wäga ehmatanud, sest temma ni hästi, kui keik muud usklikud mõttelnud sedda ikka ihho ollewat, aga nüüd olnud aiwa üsna pu.“ See Maltsweti usku heitnud kiriku-eestseisja „wisatud“ seepeale kellegi teise wöörmündriga, kellel seesama süi olnud, ametist ära.
Ka Isa-meie palwe ja wastulaulmise wastu awaldasiwad maltswetlased waenu, nagu „Postimehe“ Järwamaa kaastööline kaebas. Nende prohwet olla neile seletanud, „et koorilauljad ep olla muud, kui õiskajad ie-metsalised, kellele alt orrust karwane pärdik wastu karjuda“… Oma waenulist seisupaika kiriku wastu ilmutasiwad paljud neist, ja mitte just wäga waimukehwalt, ka seega, et nad tuttawa auukiituselaulu kolme wiimast rida nõnda laulsiwad:
