21.
Nagu paljud muud, nii oliwad ka Kugli küla Maltsweti usulised peremehed Mihkli-päewa ajal 1860, pärast Tiskre neitsi wäljarändamise-ilmutust, mõisa läinud oma kohtasid üles ütlema. Tagura baron ei olnud kärkija. Ta ajas oma asju talupoegadega wagusamalt, kuid sellepärast mitte lõdwemalt kui teised mõisnikud. Kärkimise asemel pilkas ta parem, aukumise asemel susises, hammustamise asemel nõelas. Kui ta mehi ühel ja teisel wiisil nööganud, niihästi nende usu kui ka nende Kanaani teekonna pärast, misjuures ta enesele lõbusalt habemesse itsitas, saatis ta nad selle otsusega lahkesti minema, tema tahtwat asja üle järele mõtelda, et selgusele jõuda, kas mehed liig wara wõi liig hilja kohtasid üles tulnud ütlema. Üks Jakobi-päew olewat juba möödas, aga teine weel ees — mine nüid tea, kuda siin õigust teha!… Kes aru tahtis saada, teadis, et baron Kempen meeste mitte-seaduslise ülesütlemise tagasi lükanud. Siisgi mindi mõne aja pärast jälle „usku katsuma.“ Saks seletas nüid, ta olewat järele mõtelnud ja leidnud, et mehed liig hilja üles ütelnud. Ta tahtwat aga aru pidada, kas ta nende liig hilist ülesütlemist ometi ei peaks wastu wõtma. Otsus jälle edaspidi. Ei aidanud palwed ega reiepaikamised ka seegi kord midagi.
