— 438 —
mist, seadus meile see aasta uusi passisid enam anda ei lubawat. Meie kordasime oma palwet, tähendades, et meie ju selle juures süidlased ei ole, et kirjalikku wastust meie palwekirja peale nii kaua on kinni peetud ja meie aeg ära wiidetud, kuna Keisri luba meile suusõnal juba ammugi kätte anti. Selle palwe ettekandjad oliwad iseäranis minu mõlemad wanemad kaaslased, kelle passi-aeg toona pikendamata jäänud ja kellest teine oma sõnu ka weel seeläbi püidis toetada, et kuberneri herrale tawalisel talupoja-wiisil, ta jalgate ümbert kinni hakates, alandlikult au pakkus. Nad kurtsiwad kurwalt, kuda nad endi kohad juba käest ära andnud, tööloomad ja majakraami ära müinud, ja kuda neil nüid kusgil paika ei ole, kus teise aastani oodata.
„See on teile paras, teie segadusetegijad!“ hüidis kuberner sellepeale kahjurõemuga. „Teie ise olete selle häda eneste peale tõmmanud! Ma ütlesin juba minewal suwel neile rumalatele inimestele, kes minu käest käisiwad passisid saamas: Praegu on teil weel kohad ja olete peremehed, aga tulewal aastal olete sulased ning teo- ja moonamehed! Kas näete, kui õigus mul oli!… Ja nüid minge!“
Wiimase sõna peale astusin mina paari sammu ette, wõtsin oma passi taskust ja ütlesin:
„Austatud kuberneri herra! Minul on weel enam kui poolteist kuud aega passi peale määratud; ma palun teada, kas neil teiste inimeste passidel, mis minu kätte on wolitatud, seesama õigus on?“
Seepeale waatas kuberner suuril silmil minu otsa ja küsis:
„Kes sinule pikema aja lubas kui teistele?“ Ta mees oli minu passi-aja pikenduse ära unustanud…
Ma andsin talle passi järelewaatamiseks kätte. Kuberneri kantslei-direktor, wana herra Hieckisch, kes seal juures oli, kõneles kubernerile mõned sõnad Saksa keeli, mispeale üks noorem ametnik selle kirja herra von Ulrichi kätte tõi, misläbi meie baron ja haagikohtunik minule äraolemise-aega juurde oliwad lisanud. Kuberneri ja kantslei-ülema wahel
