— 41 —
tust täide ei saatnud, neile, kes rahwa suuremale osale wõeraks jäiwad.
Rahwas waewles teo-orjuse halastamata ikke all. Ta pidi oma wiimase ihujõu kokku wõtma, et mõisa nõudeid täita, ja see, mis talle enesele järele jäi, oli haganane leib ja hall mure. Alaline näriw, hinge ja ihu kurnaw mure tulewiku eest, hirm ja kartus selle eest, kuda oma kohuseid mõisa wastu täita ja selle kõrwal iseennast wee peal hoida, aastast aastasse üle elatada. Ja see purew enesepitsitamine, see wiimase rammu hingetu pingule-tõmmamine, mille taga ähwardawalt surmaw nõrkus waritses, ei pidanud mitte ainult edasi kestma, waid koguni kaswama, sest mõisa nõuded ei alanenud, waid kerkisiwad. Kus mõisa silm weel midagi märkas, mis tööjõu, puhkuse, waralise kosumise nägu oli, sinna pandi uus wajutis uue kohustuse kujul peale, ja talupojale jäi meeleheitmine waruks. Ta wõis teha, mis mõistis ja suutis — edasi ta ei saanud, haljamale oksale ta ei jõudnud. Kõige suurem usinus, kõige raudsem hool ja mure ei wiinud teda kaugemale, kui et mõis temaga rahul oli ja et ta ise nälga ei surnud.
Et talupoeg sellest meeleheitlisest seisukorrast wälja ihkas saada, et ta wähemalt kergenduste järele igatses, on mõistetaw. Kuid seks puudus tal iga põhjendatud lootus. Nimelt ilmalikkude wõimude kohta. Wiimasteks pidas ta peaaegu üksnes mõisnikka. Ta oli aastasadade jooksul harjunud nägema ja tundma, et mõisnik tema maal kõik oli ja kõik tegi. Mõisnik oli walitsus, kohus, politsei, tööandja. Mida tema määras ja käskis, see oli seadus. Ja talupoeg nägi, et ka riigiwalitsus, mida ta ainult nimepidi tundis, ainult seda tegi, mis mõisnik soowis ja soowitas, kui ta ülepea midagi tegi. Ja et mõisnik midagi ei soowiks ja soowitaks, midagi seaduseks ei teeks, mis talupojale tuluks ja seega talle enesele kahjuks oleks, see oli ka harimata talupojale selge kui päike.
Sealt poolt ei olnud siis midagi loota. Mõisniku ja riigiwalitsuse poolt haigutas talupojale trööstita öö wastu. Aga elamiseks on lootust waja, kannatamiseks tröösti tarwis. Hädalise
