— 418 —
„Aga kui ma ennast puhastan?“
„Siis ma tulen… Aga sa ei puhasta ennast, Taawet! Kurat on sinu sees liiga wägew. Eks sa ole mulle tõotand oma igapäewaseid elukombeidgi parandada, aga kus see on!“
Nüüd woolas süidlase suu üle uutest tõotustest ja wannetest, ta haige hing pitsitas tal kõige ärdamad palwed, kõige julgemad tulewiku-lootused üle huulte. Ja mida kauemini ta seal waese patuse kombel kõneles, mida õiglasemalt ta ennast süidistas ja hukka mõistis, kõik oma iseteadwuse ja uhkuse tolmusse tallas, seda inimlik-tuttawamaks ja inimlik-pehmemaks muutus Anu nägu, ja kui naine wiimaks sõna wõttis, oli ta healel, ta kõnetoonilgi jälle endist kõla pisut sees.
„Kui sa seda kõik teeksid, Taawet, — kui sa wälispidigi inimeseks saaksid!“ hüüdis ta niiskel silmal. „Sinu hinge kallal hakkaksin ma siis seda suurema lootusega tööle.“
„Ja sinu ja minu wahel ei oleks enam miski wahet?“ päris Taawet jänuneja õhinaga.
„Minu hingepeig jääb meie wahele, niikaua kui sa oma pead Jeesuse sülle põle pand,“ wastas Anu. „Aga ta annaks mulle oma helduses luba, sinuga koos elada, kui sa mitte enam nii roojane põle, ja kui ma temale tõotan, sinu hinge peastmiseks rohkem teha, kui ma seni olen jäksand.“
Kurblik wari lendas Lõhmuse näo üle, aga ta teadis, et tal sellega leppida tuli, mida ta praeguse hooga wõitnud. Ja tänulikult, põu pakitsewast piinast waba, surus ta Anu kätt ja kogeles talle alandlikka sõnu, mispeale ta poja käewarrele tõstis ja temaga tuba mööda, nagu rahu kogudes, edasi-tagasi hakkas käima.
Anu usuwennast kõneleda, kelle pärast ta eile õhtu kaine mõistuse kaotanud, polnud tal nüüd muidugi enam julgust. Ja julgust polnud tal ka oma öösesest süiteost rääkida, mille ta ilma nimetamata oma ülestunnistatud üleüldise patukoorma sekka lugenud. Puhastus, mis ta enesega ette tahtis wõtta — seekord pühaliku kindlusega — pidi ju ühes teiste roojustega ka selle ta hinge pealt ära pesema.
