— 407 —
„Mitte just surnd, aga niihästi kui surnd,“ wastas Tihane hinge tagasi tõmmates, nagu wõtaks ta uue huwitawa asja puhumiseks hoogu. „Tõnu-Peetri perenaine jäi mõne kuu eest pimedaks. Silmawalgus täiesti kustund. Mõlemad silmad… Eks see ole niisama hea kui surnd…“
„Kuda see siis tuli?“
„Wäga raske rõugehaigus… Mustad rõuged… Woakus elu ja surma wahel — peases küll, aga pimedalt…“ Ja Tihane jutustas haiguse-loo pikemalt ära ning kujutas lõpeks, kuda õnnetu naine nüid päewad otsa nurgas järi peal istuda ja sukka kududa — ainus töö, mida ta weel teha wõiwat, ja ta ainus ajawiide lõppemata öö pimedusel, mis tema ümber nüid walitseb.
Lõhmusele torkas midagi meelde. Tuhmilt, nagu läbi une. Kui ta wärisewal ärewusel Tõnu-Peetri akna taga seisis ja wirwendawal silmal mõlemaid kokkupuutuwaid päid waatles, märkas ta tumedas tagaseinas riiwamisi, umbkaudselt, tumedat kogu, mille kohta ta selgusele ei püsinud saada, kas see eluta wõi elustatud oli. Nüüd, tagajärel, kus teadmine appi tuli, selgus talle, et see kogu inimene, ja et see inimene wist Tõnu-Peetri Mai oli.
Ennäe, kui kawalasti nad oma asja oskawad ajada! käis tal piste peast ja südamest läbi. Usuwenna naine on ju juures, kui nad kahekest pühakirja uuriwad ja palwetunnikest peawad — kes neist siis paha tohib mõelda! Ja tuhmi walu hulka, mis ta südame-augus puuris ja kääris, woolas ojake kõrwetawat wiha, kukkus lonks kuuma kibedust. Ta sülitas ruttu ja tugewasti, nagu oleks talle sellest sisemisest mõrudusest midagi keele peale kerkinud. Siis korraga tundis ta rinna nagu lahedamaks minewat, käärimine andis nagu järele. Ja walu ja wiha aset täitis äkitselt mingi muu tundmus. Ma maksan neile kätte! surises ta hingelisest sisemusest läbi, ma kisun neil waiba pealt, mille alla nad endid petlikult peidawad, ma teen nende wahekorra awalikuks, nii et nad mu ees häbi peawad tundma! Ja isewärki ahne lõbu täitis ta meelt selle peale mõeldes, kuda
