— 405 —
„Mis juttude pärast?“
„Näh, reagitakse, et Kiisa Elts mõisas —“ kõrtsmikule tuli korraga köha peale, ja kui ta sellest wõitu sai, tegi ta weel wäikese tõrkuwa peatuse, ennekui edasi jätkas — „et Kiisa Elts mõisas enam prouaks kui toatüdrukuks olla… Ühed ütlewad, et noor parun temaga wäga sügawasti sõbrustada, teised lorawad, et patune wanasaks ise ta peale silma heita…“
Kõõrdsilm uuris mist oma sõnade mõju pealtkuulaja näost, sest ta piiluwad silmad wahtisiwad sellest näost ristamisi jookswa pilguga kaugele eemale, kuna ta suu jälle wahet pidas. Et aga Lõhmus mingit märki ei awaldanud, kui puudutaks asi äritawalt tema sugulase-tundmusi, siis lisas kõrtsmik juurde, mis weel juurde lisada oli:
„Augutakse weel enamgi. Küll wist mõisateenijate käest on lori laiali läind, et Elseke niihästi isale kui pojale wahel salaja küllesoendajaks olla. Mõlemad olla maiad ta nooruse ja ilu peale. Mine tea! On inimesi, kes wannuwad, et lugu nõnna olla — see ja see teenija näind midagi oma silmaga, kuuld midagi oma kõrwaga; on aga koa neid, kes kas kõik waleks ajawad, wõi wähemast seda, et isa ja poeg oma liignaist teineteisega jägawad — Elts olla noore paruni kallike üksi…“
Lõhmuse wiinast punetaw palg oli pilwe löönud; kortsus kulmul wahtis ta leti ette maha.
„Kuradi maltswetid!“ litsus ta hammaste wahelt wälja, kuna ta tige pilk nagu põranda sisse auku puuris.
„Õige neh — päris õige!“ Tihane oli nüid selgusel, et kõrtsiline temale ta juttu mitte pahaks ei pannud. „See tüdruk tuleb Maltsweti hinge peale — Maltsweti ja niisama Mihkli ja Liisu hinge peale! Eks ole jo teada, et tütarlaps sellepärast heameelega mõisa läind, et aga kodusest usuleilist peaseda. Kiisal peeti teist jo nagu wangis — muud kui palu ja hulu, ja wõmmi soand teine enam kui süia… Noor inimene — wõi see ime on…“
