— 403 —
satud wiinatilgakese pärast saada aga wa’ Tõnis kannatada küllalt, nagu ta ise mõnikord sõpradele kurta…
„Ega mu naisewennaga selle poolest wist paremat lugu ole!“ tähendas Lõhmus wahele.
„Muidugi mitte!“ naksas kõõrdsilm ainest, mis nähtawasti põnew tõotas olla, elawalt kinni. „Ma usun, nad teewad selle hea poisi warsti päris lolliks — toat ja eit muidugi. Hulgubgi juba, pea norus ja silmad moas, nagu eilast päewa wõi mullust lund otsides, ümber. Õhtuti ja pühapäiwiti kodunt teda ei leita. Teeb töö ää, sööb ja kaob. Istuda teine siin ja seal üleaedsete juures — Alt-saunas, Jaani ja Triinu juures Lõhmuse saunas, Seenepalul — tundide kaupa nurgas, ilma et suust rohkem tuleks, kui just küsitakse. Aga see põle ime. Nad on temaga juba kõiksugu tükid ää teind. Togind teist kodu niikaua, kui poisi kops wiimaks koa üle maksa läind. Hakand wanamehele wasta. Tõmmand tal malaka käest ära ja hüind: „Kui sa minusse weel kord puudud, siis löön su wasta põrandat, ja kui sa koa kaks korda mu isa oleksid!“ Mihkel peab nõu ära ja läheb wallakohtu palwele, et see poisile õpetuseks hea keretäie annaks. Aga tallitaja, mõistlik mees, wasta! „Jäta täis mees togimata, ei ta sulle siis wasta hakka! Usku ei wõi sa talle ometi malakaga sisse parkida. Ole sina oma usku, jäta teda oma usku. Kohus karistab neid, kes teistele liiga teewad, mitte neid, kes oma nahka wägiwalla eest kaitsewad!“… Mihkel pika ninaga tagasi. Aga ta arwab Jumala ees oma kohuse olema, poja hinge peasta, maksku mis maksab. Ja nõnna wõtab hullu aru pähe ja tahab poisi tänawu sügise soldatiks panna! Üks poeg juba soldatiks, enesel töötegijat hädasti waja, Mikk töömees, et otsi teist sarnast tulega — ja tema tahab poissi mundrisse lasta toppida, et aga oma pöörast usujonni ajada ja poisile nii rasket karistust peale panna, et ta oma hinge peale hakkab mõtlema!… Wõtabgi kätte ja läheb mõisa parunile ette panema, et see tema ülekäte läind poja nekrutiks toimetaks. Aga poisil on mõisas hea eestkostja, kelle sõna wana kui
