1.
Sula. Kolmat päewa sula. Räästad nutsiwad ja sülgasiwad ühest otsast teise. Ilm oli tossawat wett täis, et wanuta kas wõi kangast. Niisugune Wastla sula, mis kõige paha pealt katet kipub ära uhtuma. Halastawat katet, mille all Kugli küla nii palju häbelikku inetust püidis warjata. Heldet krohwi, mis kõik augud nii ilusti kinni mattis, kõik praod nii hoolsasti täis toppis, mis musta nii osawasti walgeks tegi. Juba tekkisiwad katustele tahmased kuradi-näod, mille hirwitawatest suudest paljad roowilatid nagu irewile aetud mustad hambad wälja paistsiwad. Juba alanesiwad wallikõrgused hanged urtsikute ümber ja jätsiwad ilma hooleks aru pidada, kuhu külge wiimased kord ümber kukuwad. Juba tuliwad hangede tagant need madalad mustawad awandused nähtawale, mille kaudu inimesed nagu lume alla maetud kartuli-koobastesse pugesiwad, ja need kämli-suurused augud seinte sees, mis õhtul tulega nagu hundisilmad üle walge lagendiku kiirgasiwad, kuna nad päewal nagu wäljapistetud oliwad, kustunud nagu surnul.
Paks ja tihe ja walge oli waip olnud, mis Kugli küla inetusi katnud. Nüid rebenes ta lõhki, pudenes tükkideks, kõdunes silmanähtawalt õhemaks ja õredamaks. Ta ei warjanud enam ihu, ei peitnud häbedust.
