— 396 —
eest siia nagu peitu puges, seda ta ei tea wist isegi. Meeste juttu ta ei kuulatanud, ainult nende healed tungisiwad talle nagu kaugelt eemalt kõrwu. Näib, nagu oleks ta teiste äraminekut oodanud, sest niipea kui waikus teda ümbritseb, ärkab ta üles, ajab enese pikkamisi ja kangelt püsti ning hüiab peaaegu wihase karedusega:
„Kortel wiina!“
Wana kõõrdsilm wahib poriga kaetud narusele külalisele tunnistades ja nagu umbuskliku wiiwitamisega wastu. Heal oli ta kõrwale nähtawalt tuttaw. Ta tunneb aga endise Lõhmuse peremehe alles ära, kui see täiel kogul leti ette, ahju lõugades põlewa peeru-tule walgusesse, on astunud.
Kõõrdsilma olek awaldab wilu tagasihoidmist. Ei ta siruta oma endisele sagedale külalisele kätt wastu, ei tereta ta teda suusõnal — wahib aga ristamisi ühe silmaga siia, teisega sinna seina ja teeb, nagu poleks ta wiina-tellimist kuulnud. Hakkab wiimaks koguni, kui ta nii suud mööda: „Näe, see ju kaugelt inime!“ tähendanud, leti peal wiina- ja õllemõetudega klõbistama.
Wangist tulnud warga wastu ei olda ju ka teisiti, liiategi, kui sellel räbalad ihu peal ning teadmata on, kas ta wiina jõuab wälja maksta.
Lõhmus mõistab, ja põlglik naeruwõru liigub silmapilguks ta suu ümber.
„Tihane, kas ma sulle omal ajal midagi wõlga jäin?“
„Ei — ei wist.“
„Ma maksaks nüid ää“ — ja wiskab kolmerublase leti peale.
See on kõik ta wara. Wangist wälja tulles tegi ta peale nädala sadamas tööd, et teeraha teenida ja mitte just ilma kopikata koju jõuda.
Waewalt on Tihane raha näinud, kui wiinakortel klõbiseb ja ääreni täis nõrgub. Ja kõrtsmiku kuiwetanud näo peal on nagu koidu wõitlust öö wastu märgata. Kätt ei anna ta nüidgi weel, aga juba tuksub ta jutukas suu ainet otsides, ning mõlemad ristamisi wahtiwad silmad saawad selle mõnusa läike, millega ta oma naljatustele nagu
