— 394 —
Õpetaja küsib weel kord.
Mees wahib nagu abi otsides kord õpetaja, kord köstri, siis rahwa peale, maigustab mokki, nagu tahaks midagi öelda, aga sõna ei tule suust wälja.
„Kas siis lapse isa teada põle?“ pärib õpetaja kärsitult.
„On küll.“
„No, miks sa siis ei ütle?“
Ei midagi — mehel suu jälle kinni.
Nüid katkeb küsija kannatus; ta kärgatab:
„Ma küsin, kes on lapse isa?“
Wiimaks ometi peasewad Juhani keele paelad lahti, ja ta wastab kartlikult:
„Õpetaja herra ise, nagu tüdruk tunnistab…“
Oi sa jägaja! Kõik kuulawad kikkis kõrwul, ja kui Juhani suust wastus kukkund, warjawad kõigi pilgud kirikherra peale…
See on näost punaseks ja siniseks läinud ehmatuse ja wiha pärast. Wiskab sule sõna lausumata laua peale ja kaob teise tuppa…
Rahwa seas naeru kõhin ja sosin: „Ei tunne enam oma naisi! Wõi need Marid ja Liisud siis kõik meeles seisawad!“… Ja suure põnewusega oodatakse, mis edasi sünnib.
Natukese aja pärast ilmub hingekarjane kirjutuse-tuppa tagasi, kogeldab häbemata walest ja teotusest, ähwardab aagrehiga ja ütleb wiimaks Kernu Juhanile:
„Juhan, sa tuled pärast jutlust minu jutule!“
Kuuljaid oli palju, lugu lendab kirikuliste seas sedamaid ringi, ja igal pool näed sosistawaid suusi ja naerwaid nägusi. Et õpetaja elukombed tuttawad on, siis teab igaüks, et walest ja teotusest juttugi põle, ja see tuleb ka warsti wälja. Pärast jumalateenistust läheb Juhan õpetaja herra juure, nagu kästud. Kardab natuke koa — ähwardati jo aagrehiga. Siisgi wõtab südame rindu ja mõtleb:
