— 391 —
ja nähtusi koguma, mida ta nagu tuliseid süsa hunnikusse ajas, kuni neist armukadeduse kihwtine lõke üles leegitses.
See mees seal — missuguste silmadega wahib ta oma kõrwal istuwa naise peale!
Need on silmad, mis imewad, neelawad, õgiwad…
Ja kuda wastab naine nende pilkude peale? Kui ta näo tema poole pöörab, kui ta laod üles lööb, siis lendab midagi hiilgawat, särawat, midagi wagusas, rõemsas tules lõõmawat ripsmete alt wälja selle mehe himukalt naeratawa näo peale…
Aga waritseja kogub weel enam süsa.
Kui Anu loeb, wõi kui ta jutu sees, harutatawat Piibli kohta weel kord üle waadates, silmad raamatu peale lööb, siis nihkub Madis sagedasti temale ligemale, tehes, nagu waataks ta ka raamatusse, ja siis puutuwad nende õlad, külled, wist ka põlwed kokku. Ja wahel tikub see mees naisele nii ligi, et tema otsaesise parempoolne nurk Anu lõua külge puutub. Ja nüid puutuwad mõlemate põsedgi kokku, ja see wõib ainult sellepärast sündida, et naisel midagi selle wastu ei ole, et ta seda keelata, selle eest hoida ei püia.
Ei, ta on sellega nõus! Ta wõtab seda lõbuga wastu!
Weel enam: ta teeb sedasama ka ise!
Sest kas polnud praegu tema see, kes pea mehe põsele nii ligi lõi, et need kokku puutusiwad, kui ta raamatu teise ette lükkas, et selles temale ühte kohta näpuga näidata!
Kes neid mõlemaid seal nõnda näeb istuwat, ei wõi teisiti arwata, kui et nad pruut ja peigmees wõi naine ja mees on…
Waritseja hingest mühab silmapilguks midagi läbi, mis teda käsib akent puruks lüia ja seda naist seal karwupidi wälja kiskuda.
Aga ainult silmapilguks.
Hirmsale wapustusele, mis ta sisemuse mässama ajab, järgneb wastand: nõrkus, lõtwus, ärarääkimata rusutud olek. Ta tunneb enese nagu läbi peksetud, jalge alla tallatud, tümaks muritud olewat. Ja kirjeldamata kurbtus asub ta
