— 378 —
teie teda aga Keisrile mitte ära anda, waid lahtiselt. Kinni panin ma teie palwekirja sellepärast, et ta enne Keisri herra kätte saamist mitte mõne teie wastase pihku ei sattu. Teie peate teadma, et Peterburis Keisri ümber, kõrgete riigiametite peal, palju siitmaa baronisi on, kes alati teraselt silmas peawad ja selle eest hoolt kannawad, et nende talupojad palwekirjadega riigiwalitseja ette ei peaseks. Näewad niisugused teid palee ees kirjaga, siis tulewad muidugi kohe pärima, kust oled ja mis tahad, ja kui kiri lahti oleks, wõtaksiwad ära ja toimetaksiwad teid sinna, kus te mõni aeg enam kuud ega päikest ei näe. Kinnist kirja aga, mis keiserlikku nime kannab ja mille pitserid nad peaksiwad lahti murdma, ei julge nad teilt ära wõtta. Nüid peate aga, kui Majesteet ilmub ja teid tähele paneb, kärmed olema kirja ise lahti murdma. Kähku lasete üksteise kõrwale põlwili maha ja hoiate lahtist kirja niikaua kõrgel, kui see teie käest Keisri enese wõi tema adjutandi poolt ära wõetakse“…
Saadikud kirjutasiwad omale majori herra õpetuse muidugi hoolega kõrwa taha, ning sellesama päewa õhtu eel, 12. januaril, sõideti posthobustega Peterburi poole edasi. Ilm möllas tuisata, pime öö tuli peale, aga jaamast jaama rutati püsimata edasi, weel üks päew ja öö, kuni kolmanda päewa õhtuks pealinna jõuti. Pärani silmil wahtisiwad kolm Eesti talupoega, kes ainult kodumaa wäikeseid linnasid ja linnakesi näinud, posti-kibitka seest seda miljonite tulede walgustusel särawat hiiglalinna, mille määratumad ehitused, nende toredus ja rahwa ilmatu kihin suurtel, laiadel uulitsatel nagu uus maailm nende imestawate silmade ette astus.
