— 376 —
res ta wärisedes pidi mõtlema, et ei tea, missugused keerubimid ja serawimid talle teel tuliste mõekadega wastu astuwad. Julge oli nõu ka, niisuguse käigu koduste tagajärgede peale waadates. Eks nad teadnud ju, kuda Eesti talupoegade käsi oli käinud, kellel julgust olnud, kohtu-asja pärast kuni Peterburi senatini wõi kõigekõrgema läheduseni tungida, et omale õigust otsida, mida Balti mõisnikkude kohtud jalge alla tallanud. Halastamata peksu ja pika wangistusega oli neid selle kurjateo eest koduste wõimumeeste poolt karistatud.
Balti mõisniku alaline piinlik püie on olnud, maa tõsiseid olusid riigiwalitsuse ja terwe ilma eest wõimalikult warjata. Oli ta neid olusid ju igal pool kõige paremateks, eeskujulisteks kiitnud, laskis ta neid ju kõrgema ülemuse, Wene ametnikkude, wäljamaa ees, kes neist eemal seisiwad, roosilisel walgusel särada, et hoobelda wõida: „Ja seda olen mina kõik teinud, mina oma Saksa kulturaga!“ Ühtlasi oli sel kombel kõige paremini hoolt kantud, et riigiwalitsus ennast Balti sisemistesse asjadesse ei seganud, et ta seaduseandmise ikka ainult sääraste eeskujuliste maa-isade kätte jättis. Talupoeg pidi siin sakste kujutuste järgi, nende warju ja walitsuse all elades, kõige õnnelikum inimene Jumala halla taewa all olema, wõi, nagu baronid ise ja linna „pürgelid“ ütlesiwad, talupojal olla põli, „nagu tõugul raswa sees.“
Kõige selle pärast ei pahandanud saksa midagi nii wäga, kui et tema talupoeg mingi palwe wõi kaebtusega kõrgemate wõimude, liiategi weel Keisri enese, poole pööras, et ta ennast pealinna ametikohtadele üleüldse näitas. Tohtis siis nii õnnelikul inimesel midagi paluda ja kaebada olla! Kes seda tegi, oli rahutu elukas, walelik laimaja — oli mässaja. Ja niisugust oli muidugi tarwis karistada. Karistati ju wanast hallist ajast saadik iga talupoega, kes saksa peale kodusesgi kohtus julges kaebtusi tõsta.
Et Majesteedi ette otsekohe suusõnalise palwega ei pease, waid et selleks wõimalikult targasti kirjutatud palwekirja tarwis läheb, see oli meestel teada. Waja siis osaw Wene
