— 374 —
kuhu tahad, — meile on see ükskõik! Küll sa hiljem wõi warem pika ninaga tagasi tuled, hilp ees, tallukas taga. Aga siis sunnin ma sind ütlema, kus sa hulkusid ja aega raiskasid. Küll ma sul keelepaelad siis lahti teen!… Wõid minna!“
Noormees oli muidugi rõemus, et ta ka seekord palja kriimustamisega lõwi-koopast peasenud. Iseäranis rõemus aga, et tal nüid passi-aja pikendus taskus oli, mis talle uut julgust pika teekonna tarwis jagas.
Juba järgmisel päewal wõttis ta omakste ja wolitajate õnnistamisel ja õnnesoowimisel tee jalge alla — kõige pealt Tallinna poole, kus ta mõlema seltsimehega, Kolga rahwa woliniku Aabram Nortiga ja Ranna walla maltswetlaste saadiku Hindrek Selbachiga kokku pidi saama.
Gustawi esimene toimetus Tallinnas oli käik kuberneri juurde, et mõisaherra poolt armulikult lubatud ajajätku passile peale lasta kirjutada. Seda tehti warsti, ja nüid oli järwakate saadikul seaduslik luba käes, kuni 15. aprillini mööda riiki „ümber hulkuda,“ nagu saksad seda nimetasiwad.
Selles tükis oli Gustaw Malts oma seltsimeestest ees, kellega ta warsti mahatehtud paigal kokku sai. Kaarle Hindrek ja Lõpeweski Aabram sügasiwad kõrwatagust — neile polnud mõttesse tulnud säherdust armu, nagu Gustawile osaks saanud, nuruma minna. Aga nüid ei olnud enam midagi parata. Teadmata ka, kas nende lõwid ka nii heal tujul oleksiwad olnud, et nurumist kuulda oleksiwad wõtnud. Mehed otsustasiwad julgelt, ka oma lühikeste passidega edasi minna.
Muidu oli nüid kõik joones, aga üks asi puudus — keel. Kuhu sa ilma Wene keeleta lähed! Kümne sõrme abil wõid enesele küll hädawaewalt süia ja juua nõutada, aga kuda sa ligi poolteisele sajale perekonnale maad ja raha muretsed! See oleks ju nagu hüpe pilkase pimeduse sisse olnud.
Ega muud, kui keelemeest otsima. Õnneks leitigi niisugune warsti. Keegi Tõnisson, wäljateeninud soldat, kes teenistuses „underwitsa“ auni tõusnud, oli walmis meestele
