— 360 —
sisse imenud. Tema loomuwastane olek põhjenes lihtsalt hypnose ehk kunst-une alusel. Maltswet oli temast ammugi kuulnud ja teda waatamas käinud, wiimast korda warsti peale seda, kui ta Järwamaalt, wäljarändamise-küsimus peas, koju läinud.
Midagi ei seisa lähemal, kui et kawal prohwet, kellel Jumala ilmutust teatud otstarbeks tarwis oli, Miina Renningi omale abinõuks ja tööriistaks walis, kelle hingehaiguse saladuslised awalduse-wiisid talle täiesti tuttawad oliwad. Ta pani tähendatud ilmutuse sihil tüdruku kallal suggestini toime, kõneles talle usklikkude wäljarändamisest kui Jumala poolt tarwiliseks arwatud asjast, seletas talle ka uuest asumaast, niipalju kui ta sellest kuulnud ja nagu ta seda omale ette kujutas, ja istutas nõnda terwe mõtte tüdrukule, kes tema usklik poolehoidja ja waimustatud austaja oli ning tema waimlise ja hingelise mõju all seisis, walmilt pähe. Miina pidi seda, lähemal korral tard-unesse langedes, kuuldawale tooma, see oli teada. Wäga tõenäoline, et nad terwe ilmutusenäidendi üks teisega enne ka kokku rääkisiwad ja üksipulge maha tegiwat, kui Miina mõtte poole oli wõidetud. Kuid tingimata tarwis polnud seda mitte. Oli küllalt, et Maltswet kui suggereerija oma palwe-kõma läbi Miina kui oma mediumi pääle mõjus — muidugi ilma et kumbgi enda omaduse kohta selgusel oli — ning näidend algas ja soowitud ilmutus woolas hulga muu sisse-imetud mõtete mulina seas Miina suust wälja, mis kohas. Seejuures pole wõimata, et Maltswet tüdruku minestuse-kõnesid, nagu tema terwet mõistatuslist olekut sel puhul, mida ta enesele seletada ei mõistnud, isegi jumalik-waimulikuks nähtuseks pidas. Oma asja ja eesmärgi tulul aitas ta ainult tagast lükata ja juhtida…
