— 356 —
Mõne aja pärast nähti surnu suud liikuwat. Surnu hakkas rääkima. Esmalt sosistades, siis ümisedes, siis ikka selgema ja kõwema healega, kuna ta rääkimine woolawaks kõneks edenes. Kõneks, millel wahet, äärt ega otsa ei olnud. Kõnejõeks, mis peatamata ja wäsimata rohkem kui kaks tundi woolas! Näis nagu ei tahaks see kord awatud suu enam waikidagi. Näis, nagu oleks see eluta keha sõnade purtskaewuks saanud, mille woolus alatasa, määramata ajani ringi ja ikka ringi käib…
Waga neitsi Miina kõnes oli mõnda, millest aru saadi, aga palju rohkem, millest mitte aru ei saadud. Seal oli lauseid, millel mõistetaw mõte sees, aga palju rohkem neid, mis inimese aju pilkasesse pimedusesse jätsiwad. Seal oli põrgu sees, ja oli taewas sees, ja terwe maailm oli ka sees. Aga wägewam, kui kõik muu, oli pimedus, mis maad ja taewast ja põrgut kattis…
Aga kes poleks teadnud, et ilmutuste keel ikka niisugune on! Kõik ilmutajad on nõnda kõnelenud. Et nendest aru ei saada, tuleb sellest, et lihalik inimene oma lihaliku pea ajuga jumaliku mõtesügawuse sisse ei suuda tungida. Ja seepärast oli Kiisa Mihklist wäga rumal, et ta omale sõrmenukiga ühte lugu wastu pead kopsis, nagu tahaks ta oma nõtra ajukest kiiremale töötamisele ning seega Miina sõnadest paremale arusaamisele sundida. Ja weel rumalam oli see Kadaka Marist ja paljudest teistest naistest, et nad just nende kõnekohtade juures, mis jumalikku waimu kõige enam täis, oma ägamist ja puhkimist suurendasiwad, just kui oleksiwad neist aru saanud.
Mida aga kõik ilmutuse-saladustest selgesti mõistsiwad, mis kõigile selgete sõnadega kõrwu kostis, oli see, mida Kõigewägewam waga neitsi Miina suu läbi prohwet Maltswetist lausus. Ta tunnistas kõige koguduse ees Maltsweti oma ärawalitud sulaseks, kellele ta pühalikult ülesandeks tegi, tema rahwast ära wiia siit äraneetud orjariigist, wälja siit surmawast piina-põlwest, kaugele lõunamaale, kus manna maad katab ja piima ning mett jookseb, otsekui Mooses Israeli rahwa kord Egiptusest Kanaani maale wiis. Ja
