— 350 —
triiphoones „üsna ilmsi“ olin näinud, kuna ma kuulsaist ja kallitest wiinamarjadest ning wiina-mägedest, mis Kanaanimaal olnud, pühakirjast palju olin lugenud.
Ma puistasin siis kõik oma teaduse-wara, mida mul Krimmi kohta suurt midagi ei olnud, Maltswetile wälja. Ma ei teadnud unesgi aimata, et neil, nagu kõrwalise jutuna ette toodud awaldustel nii tõsised tagajärjed pidiwad olema, mis nii wõimsasti ühte osa meie rahwast ja mind ennast pidiwad puutuma.
Waikides ja sügawates mõtetes kuulas Maltswet minu juttu pealt.
Wiimaks kohmas ta, habet silitades, et wõida ju wõimalik olla, et seal meie tulewane elupaik saab olema, kuid selle üle otsustada Jumal.
Siis keelas ta minule kõwasti ära, sellest asjast ühelegi rääkimast, mitte oma kõige ustawamale sõbralegi. Säherdune jutt ei tohtida wälja laguneda ega uusi segadusi sünnitada. Mulle endale wõida see õnnetust tuua, nagu metsawahi Aadu lugu seda hoiatades näidata.
Ettewaatlik kinnitas Maltswet alati säherduste asjade juures olla, selle sõna peale toetades, mis Kristus oma jüngritele ütles: „Olge mõistlikud kui ussid ja wagurad kui tuikesed.“
Tema kõwa keeld ja terwe olek paniwad mind mõtlema. Selle taga oli midagi. Ma märkasin selgesti, et Maltsweti peas midagi idanema löönud, mingi iseäralik mõte ja nõu. Arwatawasti käis see wäljarändamise ja Krimmi kohta. Aga mida ta just mõtles ja kuda ta seda oma peas plaanitses, see jäi tema saladuseks.
Nüid rändas Maltswet paigast paika oma usulisi waatamas, õpetamas ja neid kõige õhinaga kinnitamas, et keegi neist Samarasse rändamise tuhinast osa ei wõtaks. Aga tasa ja targu lisas ta suud mööda juba juurde, et meie siit maalt wahest ikka ära rändame, aga mitte nüid, waid siis, kui seks paras aeg tuleb, mida Jumal ilmutamata ei jäta.
