— 34 —
Oh seda menu, mis nüid tõusis!
„Kuule aga, — kuule aga kuradit, — tema tahab uut usku teha! Lõhmuse Taawet tahab uut usku teha!… Lõhmuse Taawet lubab prohwediks hakata… aapostliks… uueks Kristuseks…!“
Hirnuw naermine ühelt, tige urisemine teiselt poolt. Ühed wabistasiwad kõhtu, teised sülitasiwad. Hüided kajasiwad:
„Uist, häbemata koer!“
„Kõtt, laua alla!“
„No nüid on Õnnistegija wäljas! Wiimaks hakkawad kõik lakekausid uut usku tegema…!“
„Ja lakalelled ja pikanäpumehed peale kauba!“
„Wisake lurjus uksest wälja!“
„Wälja jumalateotaja neh!“
Mitte need, kes seni leplikust waidlusest Maltsweti üle osa wõtnud, polnud wihasemad hurjutajad, waid need, kes wagusi pealt kuulanud wõi hiljem kõrtsi astunud, sest nende seas oli palwe-inimesi, kes praegu Madisest kahekordselt jumalateenistuselt tulnud, kui ka neid, kes lugeda ei mõistnud ja ainult kuulu järele teadsiwad, mis pühaskirjas seisab. Need oliwad need ristis kätega ohkajad ja ägajad ja silmawee-walajad, kes kirikus, iseäranis aga palwemajas, tegiwad, nagu tahaksiwad nad teiste, mitte oma, patukoorma all laiaks minna ja ära lämbuda. Kõige tüsedamad hüided tuliwad kahe naise suust, kes wäljast ree pealt oma meestele järgi tulnud, et nende jänu-kustutamise üle walwata.
Kärnane oinas, kes waenliku tormi enese wastu wälja kutsunud, hoidis paksu nahaga lõuamehe julget rahu alal, rüipas toobist muigawa suuga õlut ja hakkas aeglaselt piipu toppima. Seejuures rändas ta terasekarwa silm rahwa seas ringi ja naksas nagu nõel nende nägudest kinni, kes teda sõimasiwad. Näis, nagu kirjutaks mees nende nimed salaja oma mäluraamatusse ülesse.
„Teie, Jumala lapsed, kuulake enne, mis ma reagin, ja siis hakake sülge ja sappi wälja ajama,“ ütles ta wiimaks, kui siuunawad healed wähe waikinud. „Teie olete ometi kuuld, et Maltswet uut usku õpetab. Praegu reagiti, kuda
