— 329 —
Juba järamisel pühapäewal oli kabelis seesama segadus. Jutlust luges sel päewal õpetaja asemel „laulumees“ Jaan Tootsel. Tal oli kirikherra Ahrens’i poolt kõwa käsk, „seadusele wastupanemist“ mitte sallida. Jälle jäänud maltswetid palwe ajal püsti. Sedamaid hakkawad walmis tellitud mehed neid wälja ajama. Klaukse Jakob, hea kõriga mees, awab ukse ja käratab: „Kasige, sead, wälja!“ Pikema ajamise peale saadi siis ka seekord maltswettidest lahti.
Õpetaja Ahrens’i süda oli Maltsweti peale täis, et ta Klaukse Jakobile, kes prohwetiga wahel waidlemas käis, kõwasti ära keelas temaga tegemist tegemast.
Weel tüsedamat laadi oliwad uue-usuliste waenulikud meeleawaldused Madise kirikus, milledeks seal weel järgmine lugu wälise põhjuse andis.
1860. aasta suwel parandati ja kohendati Madise kirikut. Kaunistuseks pandi aknatele ülemisteks ruutudeks wärwilised klaasid sisse. Seda pidasiwad maltswetid, kelle silmas iga wärwiline ehe jõle oli, muidugi raskeks patuks, ja wihane ärewus peasis nende seas lahti. Weel rohkem äritas neid aga teine muutus. Kantsli kõrwal, kiriku suure ruumi ja altari-koori wahel, oli siiamaani palk olnud, mille peal risti poodud Kristuse puust nikerdatud kuju seisis. Sellest kujust oliwad Maltsweti järelkäijad alati suurt lugu pidanud ja sügawa aukartusega tema poole üles waadanud. Parandamise puhul wõeti nüid see kuju ühes teiste nikerdustega, mis kiriku nii umseks tegiwad, et „altarit laulukoori peale sugugi ei paistnud,“ maha ja wiidi kabelisse seisma. Ühtlasi kinkis endine Albu baron kirikule altari-ehteks Kristuse hõbedase, ülekullatud kuju.
Kõik see sünnitas maltswettide seas maru. Nüid olewat kirik ebajumala tembliks tehtud — seletasiwad nad, — ja sinna Kristuse asemel Aaroni kuldwasikas üles seatud. Rahwast sunnitawat hõbedat ja kulda kumardama, mitte enam puust risti poodud Õnnistegijat, kellest lauluraamatus seisab: „Su risti alla langen ma seks nuttes ennast põlwili.“
