— 321 —
ja wõttis. Ei seal olnud küsimist ega kosimist. Tuli ja wõttis nagu isewalitseja ja orjaperemees. Proowiwaid pilkusid oli ta juba suwel noore, rõõsa tütarlapse peale heitnud, pilkusid, mis Else peale mõjusiwad, nagu oleks temasse jultunult puudutatud ja talle ühtlasi näosse sülitatud. Aga kaugemale wanamees weel ei tikkunud, seks oli liig palju silmi majas. Wõib ka olla, et ta, pahandust kartes, poja armukadedust ei tahtnud äratada, kelle saladus tema eest warjule polnud jäänud. Aga niipea kui õhk puhas ja ori jõude, pani ta temale oma käe peale. Nüid oled minu! Nüid oled päris peremehe oma! Ta leidis selle nii iseenesest mõistetawa olewat, et ta tüdruku esialgsest wastuseismist enam imeks, kui pahaks pani. Ning selles ei leidnud ta midagi näotut, midagi musta, et ta oma lihase lapsega ühte ihu jagas ja et ta seda warastades tegi, hoopis rääkimata olukorrast, millesse ta oma abikaasa kohta astus. Aga ta sai weelgi rohkemaga walmis. Ta jagas saaki pojaga ka siis, kui wiimane jõuluks koju tuli, jagas seda temaga, nii öelda, ööde-kaupa, waheldamisi, — esiotsa salaja, siis kui noor baron päewaks wõi paariks kodust ära oli, kusgil naabrimõisas wõerusel, wõi lühikeseks ajaks Tallinnas ema juures. Ja kui asi pojale awalikuks sai, kui wiimane kahtlaste märkide tõttu Else käest tunnistuse wälja pitsitanud, jõudsiwad mõlemad aumehed, isa ja poeg, oma kombelises wabameelsuses wiimaks nii kaugele, et nad tumma kokkuleppimise järele üksteise wõistlust wagusalt sallisiwad…
Oli Else wahekorda noore baroni kohta tundmuste peale põhjenew õhuke luuleloor ühekülgseltgi katnud ja kaunistanud, oli Hektori wälispidine, kosiw wiisakus tema puhtuse-tundmust wähegi hoidnud, tema pilku inetustest üle aidanud libistada, siis seisis see temale peale sunnitud olek wanamehe kohta igast warjawast ja wabandawast kattest paljas, hirwitas talle kõige oma mustuse ja roppusega halasti wastu. See inimene tuli palja toore omawoliga, tuli ainult, peremehelise wägiwallaga, nõudes, käskides, sundides. Nüid alles hakkas tütarlaps sopa-mülgast, mille sisse ta siin majas sattunud, seletama — mülgast, milles ta nii
