— 315 —
Kiisa Mihklil oli esimese tuhinaga nõu, mõisa minna saksu paluma, et nad oma käsu tagasi wõtaksiwad ja Else asemele mõne teise waliksiwad. Aga nõu jäeti küpsema kaalumise järele katki. Mihkel, kes mõisaga oma waesuse ja oma usu tõttu põnewal jalal elas, kartis saksu wihastada; tema palwet oleks mõisawanemad käsule wastupanemiseks wõidud pidada, ja siis oli weel pahemat karta, kui tütrest ilmajäämist. Nad tundsiwad oma herraseid. Lõhmuse Taaweti lugu oli neil ju ka weel wärskelt meeles.
Elts pidi minema. Aga et weel peasta, mis peasta wõimalik, et tütre hingele wõimalikult wastupidawat kilpi kaasa anda, et tema patusele lihale tubli waimulikku soomussärki ümber tõmmata, tehti tütrega enne, kui ta lahkus, weel seitse usu- ja palwe-imet ära. Terwe pühapäew, mis mõisa käsu ja Else lahkumise wahel oli, pühendati sellele nii kibedale tööle. Weel kunagi enne polnud tütarlaps nii palawas palweleilis olnud, weel kunagi enne polnud teda usulisel tapapingil nii armuta waewatud ja kurnatud, kui sel päewal. Isa lõpetas, ema algas. Nad lasksiwad teda põlwili ja püsti, kummuli ja istukili Issanda poole hüida; nad topisiwad talle kõik oma maanitsuse- ja noomimise-tagawara nagu pulgaga kõrwadest sisse, nad sundisiwad teda kõiksugu pühalikka tõotusi andma ja wandeid wanduma. Kui tütarlaps wiimaks peases, oli ta nõrk nagu narts, ära puretud, rusuks pekstud, luuta ja üdita. Wiimast korda oli ta püha piinaratta alt läbi käinud. Hirmus pühapäew jõudis ometi wiimaks mööda ja järgnew öö oli lühikene.
Esmaspäewa hommikul wara kõmpis Elts, wäikene pamp käewarrel, jala Tagura mõisa poole. Niipea, kui ta Kiisa wärawast wäljas oli, hakkas ta tõttama, nagu kardaks ta, et teda kodupiiril weel kudagi kinni wõidaks pidada. Tiina ja Lüll, kes teda saatma tulnud, jäiwad wainule warsti maha ja ainult Mikk, kes wikat õlal, heinamaale läks, sammus temaga pikema tüki teed kaasa — tummalt, tuhmilt, kortsus kulmude alt järjest maha wahtides. Sõnalausumata, palja käeandmisega tahtis ta ka, teisale pöörates õde juma-
