— 29 —
„Aga noomijaid ja jutlusetegijaid peab ometi olema, muidu lähwad inimesed hukka.“
„Mis nad weel lähwad — nad ollagi juba hukas, nagu palwemehed ühtelugu kuulutawad!“
„Siis waja neid hukatusest peasta,“ tähendas Tongi mölder pehmelt.
„Hukatus ja hukatus! — Ma ei mõista, mis hukatus see on, kui ma nädal otsa hommikust õhtani rasket tööd teen ja laupäe õhta wõi pühapäe kõrtsis lonksu wiina wõtan! Ja ei tea, mis patt seegi on, kui ma selle juures kellegiga riidu lähen ja tal peast wõi habemest tuti karwu wälja kisun! Ja kui mõni tüdruk lapse soab — Jumal hoidku, juba jälle patt ja hukatus lahti!… Jumala eest, Reinul on õigus: mis ma oma tööst ja elust soan, kui kõik patt on, mis nõder liha nõuab. Kas inimene põle lihalikuks loodud? Ega ta oma himusi ise ole wälja mõeld! Ja nüid on kõik patt ja hukatus ja keelatakse kõwasti ära!…“
„Isegi wargus!“ nöökas Liugmäe Kaarel palju tähendawa naeratamise ja Taawetit wiiliti riiwawa pilguga.
„Jah, isegi warguse keelawad ära!“ põhjas wiimane rikkumata heal tujul edasi. „Nagu aus inimene meie päiwil ilma warguseta läbi soaks! Eks seda tea sina ja igaüks omast käest — üks enam, teine wähem.“
„Naisemeestel olla ka keelatud tüdrukute juures käimast!“ salwas Kaarel, kellele Taaweti wastus nähtawasti ei meeldinud, uuesti.
„Muidugi jälle ülekohus!“ naeris Taawet nupumehe iseteadlise rahuga. „Piiblis seisab, et püha meestel peale pärisnaiste koa liignaised old, ja neil old pärisnaisi ise juba mitu, meil aga üksainuke. Hoopis õigem oleks, et palwemehed mõnele mehele naise peksmise kõwemini ära keelaksid, sest kui kaua siis üksainus naine peksule wastu jõuab panna!…“
Näis, et Lõhmuse Taaweti wastustel märki minew mõju oli, sest Liugmäe Kaarli nägu wenis pikaks ja hapuks, ehk ta suud küll põlglik naeratamine wiltu wedas, ja ta pisikesed, wiha pärast wälkuwad silmad waatasiwad nagu toe-
