— 297 —
„Miks mitte? Oled küll poiss. Aga kust sa siis tead, et ma poissi kutsusin?“
„No taga parem,“ wastas Wikerpuur, „keda siis noor, priske tüdruk niisuguse ilusa ilmaga metsas muud hüiab kui poissi!… Ütle aga nüid ilusti ära, keda sa siis õieti hüidsid! Ää karda, et ma edasi reagin.“
„Hüidsin, keda ma ei tunne,“ wastas Elts tõsiselt, soniwalt läikiwa pilguga. „Hüidsin mõnda kauget wõerast. Hüidsin, kes ei kuule. Hüidsin, kes ei tule.“
Ja ise ohkas ja naeratas korraga.
Wikerpuur waatas maha.
„Ja, ma tean — sa oma poistega suurt ei seltsi. Oled koa liig hea nende jaoks…“
„Soo? Kas tõest’?“ Ja midagi nagu paitus puutus küiraka põske.
„Liig hea neh. Sest kes seal Kuglil siis õieti on? Poisid nagu nahad. Sulle peaks keegi tõllaga järele tulema.“
„Lobasuu!“
Ja Kiisa neid, kellel nii suur rutt olnud, jäi juttu ajades seisatama. Ta silm wiibis peaaegu sooja pilguga Wikerpuuri kahmetuma näo peal, ja mida kauemini ta tema peale waatas, seda elawamalt helkis isewärki säde ta silmaterades ülesse.
Wikerpuur laskis enese külleli rohu peale.
„Waja natuke pühapäewa pühitseda. Kui lusti ja aega on — eks kükita koa natuke. Wõiksime kahekesi juttu ajada ilma-elust ja inimeste kurjusest… Aga ütle mulle nüid kord, kuhu sa’s õieti tahad minna? Teised kõik kiigel — sina kolad üksi metsas ringi.“
Elts laskis esmalt põlwili maha, siis seadis enese korrapärast istuma, wiimaks heitis käsipõsekil kah külleli.
„Wõi see esimene kord on, kus ma pühapäe metsas ringi kolan!“ wastas ta üleskeewa mõrudusega, kuna ta oma pärliwalgete hammaste wahel kanarpiku-wart krõmpsutas. „Eks sa wõi arwata, et ma Kiisa Mihkli wangimajast pühapäegi paar tundi eemal himustan olla! Seal jääb jo hing kinni ja süda kuiwab rindu ära…“
