— 287 —
„Mikk neh!“
„Wõi juba hommiku aegsasti —“
„Nagu sinagi… Pühapäe hommik… Eile õhta sai natuke kurja tehtud…“
„Poiss, sa hakkad mul päris jooma kohe…“
„Ega wähemalt läbi soa!“
Nad waatasiwad üksteise otsa ja naersiwad. Mõlemad oliwad wiinastanud. Nende punawatel, punsunud nägudel, nende raswaselt läikiwatel silmadel oli palju sarnadust. Lõhmus wahtis, wahtis ja raputas siis pead.
„Kuradi maltswetid!“
„Mis nad sulle tegiwad?“
„Mitte mulle — sulle.“
„Mis mul wiga? Trimpan kas wõi nina siniseks!“
„Noja — sina trimpad, wanamees palub… Kuradi maltswetid!“
Ja kuna ta taskust pudeli wõttis, suu peale pani ja siis küdi pihku ulatas, uuris ta silm märja, nerwiliselt rändawa pilguga tugewaks nooreksmeheks sirgunud naisewenna nägu, mille soniwa tumeduse wiina-waimud weider-rõemsaks, hirwitaw-lollakaks muutsiwad.
See hing oli teele sattunud, kust raske ümber pöörata.
Mõlemad oliwad Jaani poole minekul.
Üksteisest kaelustawalt kinni hoides astusiwad nad sauna, kus wabadik oma noore naisega — wiimasel rinnalaps käe peal — laupäewa-õhtuse külma pudru kallal nokitses.
„Pea!“ hüidis Mikk ja tõmmas ka oma põuest wäikese puskari-pudeli wälja, kuna ta teise käega Jaani lusikast kinni haaras. „Ää tee pattu — wõta enne alust!“
Ja nüid asusiwad kõik kolm kitsas sauna-koopas haisewa trööstija ümber kokku ja hakkasiwad mõtteid oma rõemude ja murede üle wahetama.
„Mis — ta ei taha?“
„Ei taha — kas raiu wõi tükkideks!“
„Kurat, ma kägistan ta ära!“
„Ega ta siisgi taha.“
