— 278 —
ja aidamees sügisel, kui mõisa aidas käidud, külas just niisugust wargust, nagu see siin, taga käisiwad otsimas, muu seas ka Lõhmusel. Nad kõnelesiwad seasinkidest, leiwajahust, püilist, nahast jne.
Perenaise wagas südames tardus iga weretilk hirmujäätiseks. Kahwatu nagu surnu, siniste huultega, kõigest kehast wärisedes, otsis ta mehe ülesse ja wiskas talle oma süidistuse näosse.
Taawet oli joobnult koju tulnud ja juba hommiku wara peaparandust wõtnud. Raha tal ei olnud, aga wiina sai ta ikka. Kui Tihane enam wõlgu ei andnud, siis oli meeste seas, kes mõisas wiinaköögi-päewi tegiwad, ikka neid, kes palujatele jänuse suu peale ei löönud.
„See on mõisa wara, mis sul aidas on!“ hüidis noorik kokkupitsitatud kurgust, kui ta heal wiinatujul olewa mehe kõrwale kutsunud.
„Mõisa wara neh,“ wastas Taawet täielise rahuga, kuna ta silmades isewärki kurjus ja sala wiha naaskli-otsade terawusega üles kiirgas. „Mõisa wara on jo kõik, mis su silm näeb, mõisa wara oled sina ja olen mina ise koa. Kas siis moailmas midagi on, mis mõisa oma ei ole?“
„See on wargus!“ kähwas karjatus naise nutwast hingest.
„Olgu wargus! Wargus on kõik… Kui kõik mõisa oma on, siis on ka kõik wargus, mis meie suhu pistame… Inime tahab ometi süia soada, kui ta peab elama, muidu ei jõua ta mõisa orjust ära teha… Woat’ sulle wargus!…“
Anu waatas laial, jäätanud pilgul tema otsa. Nii jõle, nii hirmus polnud patune inimene, nii langenud, nii hukkaläinud see mees tema meelest weel kunagi olnud. Talle tuli silmapilk meelde, kus Taawet esimest korda wargana tema ees seisnud. Siis oli ta kogelenud, silmad maha löönud, wärisenud, palunud — Anu oli pigistatud, muljutud, orgi otsa aetud kurjategijat näinud, kellest tal hale meel oli, kelle õnnetuse üle ta süda werd nutnud. Ainult oma kinniwõtjatele oli ta trotslikult, pea püsti, rind wäljas, wastu
